Siseministri nõunik ja Euroopa Parlamendi kandidaat Vootele Päi, kelle südameasjaks on olnud LGBT+ inimeste õiguste laiendamine, avab intervjuus kooselulepingute alusel perekonnanime vahetamise ja abieluvõrdsuse seadustamise tagamaid ning mõtiskleb, kuidas Euroopa Parlament saab edendada Eesti ja kogu Euroopa LGBT+ inimeste õigusi ja kaitset. Ajal, kui Sa oled olnud siseministri nõunik, võeti vastu abieluvõrdsus ja veel enne seda siseministri käskkiri, millega lubati kooselulepingu sõlminud inimestel võtta ühine perekonnanimi? Kui siseminister Lauri Läänemets kutsus mind nõunikuks siis minu üks soove, mõnes mõttes tingimusi, oli leida lahendus, et kooselulepingu sõlminud inimesed saaksid selle alusel oma perekonnanime vahetada. See oli minu jaoks väga põhimõtteline küsimus – teha olukorra võimaluste piires (koalitsioonis oli ju Isamaa, mis välistas mistahes muud võimalused LGBT õigusi edendada) mingigi samm selleks, et samasoolisi paare tunnustada. Protsess ei olnud lihtne ega kiire, kuid 2023 jaanuari alguseks saime siseministri määrusega sisse viidud muudatuse, millega edaspidi oli kooselulepingu olemasolu üks alustest, et inimesed saaksid võtta oma partneri perekonnanime. Valimised olid alles tulemas ja polnud ju kindel, kas ka järgmine valitsus jääb konservatiivide pantvangi või saab üldse olema konservatiivne – seega tuli teha, mis vähegi võimalik. Milline on olnud sinu roll LGBT+ inimeste õiguste laiendamisel? Kuidas oled Sina abieluvõrdsuse teekonda kõrvalt näinud? Imetlen LGBT+ kogukonna kaaslasi, kes oma õiguste eest meelt avaldavad – ise pole ma olnud üks nendest. Mitte häbist või hirmust, aga teadlikult olen panustanud seal, kus on võimalus ja mul vastavad oskused – olgu ajaleheartiklites või kulisside taga. Kui 2022 suvel Lauri (Läänemets) oma meeskonda kutsus oligi otsustamisel kaalukaks argumendiks see, et siseministri ja sotsiaaldemokraatliku erakonna juhi nõunikuna võib mul avaneda võimalusi anda olulistel hetkedel vähemuste õiguste ja vabaduste küsimustes vajalik tõuge. Kooselulepinguga perekonnanime muutmine oli esimene ja väiksem proovikivi. Suurem ja märgilisem võimalus avaneski pärast valimisi kui Reformierakond kutsus sotsid ja Eesti200 koalitsioonikõnelustele. Tajusin, et see on hetk ja võimalus, mil tuleb mängida täispangale, sest järgmist võimalust ei pruugi tulla 4-8 aastat. Kooseluseaduse rakendusaktid tundusid mulle selleks hetkeks juba kosmeetika, liiga ambitsioonitu. Ühiskonna suhtumisele seksuaalvähemustesse jõulisema tõuke andmine eeldas julgemaid otsuseid. “Imetlen LGBT+ kogukonna kaaslasi, kes oma õiguste eest meelt avaldavad – ise pole ma olnud üks nendest. Mitte häbist või hirmust, aga teadlikult olen panustanud seal, kus on võimalus ja mul vastavad oskused – olgu ajaleheartiklites või kulisside taga.” Paraku ei tulnud päris ootamatult Reformierakonna vastuseis abieluvõrdsusele. Suure valijaskonnaga erakond kartis, et abieluvõrdsuse toetamine murendaks nende laiapindset toetust. Seepärast teemat summutati Eesti meedias hirmuga, et abieluvõrdsuse kehtestamine oleks Eestile kuidagi julgeolekuoht, sest see lõhestaks ühiskonda. Eriti küüniline ja õõnes argument arvestades, et Ukrainas – kus päriselt on sõda – on sellele vaatamata vähemuste õiguste laiendamine igati aktuaalne teema. Reformierakond vajas lihtsalt pisut abi eneseotsingutes. Väliskuvandi mõttes ülitundliku erakonna ja selle juhi jaoks – eriti arvestades Kaja Kallase väljavaateid püüda rahvusvahelist positsiooni – oli üheks võimaluseks võimendada antud küsimus välismeediasse. Kas Eestist võiks saada esimene endine Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riik, mis kehtestab abieluvõrdsuse? Kord kui see teema oli juba rahvusvahelises meedias, ei saanud ka Eesti peavoolumeedia seda enam ignoreerida ning doominoefektina kasvas Reformierakonnale surve nende liberaalsemate liikmete ja valijate tiivalt. Oluline, et see sai tehtud. Küsimus pole kitsalt konkreetsetes samasoolistes paarides, kes reaalselt tahavad kohe kasutada võimalust abielluda vaid LGBT kogukonna enesetundes ühiskonna täisväärtuslike ja kaasatud liikmetena. Palju sõpru küsisid, et kas mul endal hakkas abiellumisega kuhugile kiire – seda mitte. Aga kõikjal teistes riikides oleme näinud, kuidas abieluvõrdsuse seadustamisel on laiem mõju ühiskonna suhtumisele seksuaalvähemuste suhtes. Ning lisaks saime laualt maha tundliku teema, mida Isamaa ja EKRE oleks ka tulevikus kasutanud valimiskampaaniates oma valijate mobiliseerimiseks nõnda viha külvates. Nii siseturvalisuse valdkonnast kui ka LGBT Ühingu andmetest on teada, et poliitilised vastandused seksuaalvähemuste õiguste osas toovad endaga alati kaasa nii verbaalsete kui ka füüsiliste rünnakute sagenemise seksuaalvähemuste vastu. Lõpuks saame ühiskonnana edasi liikuda ning ma ütleks, et pigem on see meie julgeolekule hästi mõjunud, sest Eesti tegi veel ühe otsustava sammu Euroopa väärtusruumi suunas. LGBT+ kogukond on kogenud viimaste aastakümnete kõrgeimat ja rängemat vägivalda kogu Euroopas. Euroopa ametnike ja poliitikute hulgas on järsult kasvanud vihakõne. Kuidas Euroopa Parlament saab edendada Eesti ja kogu Euroopa LGBT+ inimeste õigusi ja kaitset? Paraku mitte ainult LGBT+ kogukond – rünnakud Euroopas on kasvanud paljude vähemuste suhtes, nii seksuaalvähemuste kui ka näiteks juudi kogukonna esindajate suhtes, ning viimase puhul oli see trend tuntav juba enne Hamas-i rünnakuid Iisraelis ja sellele järgnenud konflikti ja humanitaarkriisi Gazas. Euroopa tasandil ametnike seas vihakõne kasvu ma ise pole täheldanud – poliitikute puhul küll. Nagu eelpool ka mainisin, siis rünnakud vähemuste vastu on sageli tingitud sellest, kui vähemuste õiguste teema tuuakse päevapoliitilise vastanduse keskmesse. Täiendava võimenduse sellistele vägivallaaktidele ja vihale annab sotsiaalmeedias levitatav sisu. Siin tuleb Euroopa Liidu tasandil silmas pidada kolme momenti. Esiteks me peame järjest rohkem mõistma, mis on Euroopa tegelik sisu – see pole regulatsioonid või eurorahade eest tehtud kergliiklusteed-ujulad maakohtades. Need on väljund, sisu on väärtused. Ja Euroopa väärtuste tüvi on inimeste võrdsed õigused ja vabadused. Vabadus eneseväljendusele ning õigus võrdsetele võimalustele ja eneseteostusele. Euroopa Liidu vaates on siin aga selge dilemma: kui Brüssel liigselt survestab liikmesriikide siseriiklikku vähemuste õigusi puudutavat poliitikat siis on see vesi parempopulistide veskile, kes saavad öelda: näete, Brüsseli homoteerull sõidab meie väärtustest ja identiteedist üle. Samas ei ole ju ka mõeldav, et EL tolereeriks vähemuste õiguste piiramist oma liikmesriikides, sest see ju ei lähe eelmainitud Euroopalike väärtustega kuidagi kokku. “Euroopa väärtuste tüvi on inimeste võrdsed õigused ja vabadused. Vabadus eneseväljendusele ning õigus võrdsetele võimalustele ja eneseteostusele.” Seega antud küsimuses peab kõige keskmes olemagi üleüldine inimeste empaatiavõime kasvatamine. Me peame järjest veenvamalt selgitama, et eriti Ukraina sõja kontekstis on isikuvabadused üks tüviväärtus, mis meid selgelt eristab Venemaast ja teistest inimsusevastastest režiimidest. Ukrainas toimuv pole lihtsalt geopoliitiline sõda vaid väärtusruumide sõda. Teiseks, ja siinkohal saab Euroopa Liit otsesemalt aidata, on internetis leviva sisu ohjeldamine ja kontrollimine. Euroopas tegutsevad suured veebiplatvormid peavad vastutama nii meie isikuandmete vastutustundliku töötlemise ja kaitsmise, aga ka seal leviva sisu eest. Juba aastaid elame tingimustes, kus desinformatsiooni ja vihakõne levik internetis on paratamatu, aga täna seisame silmitsi ohuga, et tehisintellekti toel viiakse valeinfo ja vihakõne levitamine vaenulike välisriikide ja äärmusrühmituste poolt täiesti uutesse mastaapidesse. Seepärast on ülioluline, et