Vikervaade soovitab kolme LGBT+ filmi, mida tasub 30. Pimedate Ööde filmifestival vaatama minna.
Kaltsukuningannad
Vabadus, mida noored iseenesestmõistetavaks peavad, on saavutatud kellegi võitluse hinnaga.
Pensionile jäänud arhivaar Jolanda on elanud suurema osa elust kapis. Koos sõbra Mummoga seisis ta 1970. aastate lõpus Soome esimese drag-show „Happy Gays“ laval; etendus jõudis televisioonigi ja Mummost sai üks esimesi avalikult tuntud geisid Soomes. Siis tulid AIDS, hirm ja vägivald. Mummo tapeti oma kodus 1988. aasta aprillis, politsei ei tahtnud juhtumit lahendada ja kogu kuritöö vaikiti maha. Nüüd, enam kui kolmkümmend aastat hiljem, avab Jolanda enda arhiivi ja kutsub uue põlvkonna drag-artistid „Happy Gaysi“ taas lavale tooma.
Vesa Kuosmanen, kelle „Kõigest loomad“ linastus PÖFFil 2023. aastal, põimib filmis kokku mitu kihti: 1980. aastate arhiiviklipid, lavastatud rekonstruktsioonid ja uue aja kaadrid proovidest, kus noored, kelle jaoks drag on eneseväljendus, põrkuvad kokku vanema põlvkonna kommete ja tavadega. Sellest kontrastist sünnib nii nalja kui ka äratundmist. Tänaste noorte vabaduse on ehitanud inimesed, keda keegi pole tänanud. Soe ja südamlik film on lugu ühe kogukonna kultuurimälust. Film tuletab meelde, et pride algas osalt hirmust ja üks väike show oli kunagi pisike samm vastupanu ja vabaduse suunas.
Režissöör: Vesa Kuosmanen
Kibeduse magusus
Keelatud armastus raputab ärkvele naise, kes on terve elu teiste nimel elanud.
Põhja-Makedoonia maapiirkonnas keerleb keskealise arsti Dora elu ümber kohustuste: kaugeks jäänud abikaasa, probleemne tütar ja haige ema. Kui tema koju tuuakse vigastatud noor naine, äratab tema eest hoolitsemine Doras kire, mida ta on aastakümneid alla surunud. Nende kasvavast lähedusest tekib salasuhe, mis hakkab tasapisi õõnestama elu, mille hoidmise nimel Dora on nii kõvasti pingutanud.
„Kibeduse magusus“ on vaikne ja sensuaalne draama allasurumisest, ihast ja võimalusest muutuda ka vanemas eas. Harva ekraanil nähtud põllumaastiku taustal muutub loodus Dora vaoshoitud elu emotsionaalseks vastandiks. Varjatud jõed, metsik maastik ja üksildane juga peegeldavad peidetud soove. Ootamatud tormid ja muutuv valgus kannavad pinget helluse ja ohu, kontrolli ning alistumise vahel.
Film toetub Zorica Nusheva võimsale ja sügavalt nüansirikkale rollisooritusele ning lugu rullub lahti peente žestide, pikkade pilkude, vaikuse ja kaasahaarava helimaastiku kaudu, kus tuul, vihm ja vesi võimendavad Dora ärkamist.
Režissöör: Andrey Volkashin
Aadama õun
Isiklik, siiras ja armastusega tehtud dokumentaal transsoolise poisi üles kasvamisest.
„Aadama õun“ on intiimne dokumentaal transsoolisest poisist nimega Adam, jutustatud nii poisi kui ka tema ema Amy Jenkinsi perspektiivist. Kahe aastakümne jooksul kogutud videomaterjal jälgib poisi teekonda meheks saamisel ning tema vanemate kohanemist seotud muutustega. Adami ema, filmitegija Amy Jenkins, jäädvustab uudishimu ja armastusega kõiksugu olulisi verstaposte: ülikoolidesse kandideerimist, sünnipäevi, arstivisiite ja samuti „rindade matuseid“. Film väljendab kaunilt, kuidas kino võib täita teraapilist eesmärki, et aega talletada ja sellest lahti lasta.
Režissöör: Amy K. Jenkins
Pimedate Ööde filmifestival toimub 6.–22. novembrini.
Festivali esitlevad Elisa ja Nordic Hotel Forum. Juba 11 aastat PÖFFi toetanud Elisa panustab eesti kultuuri jätkusuutlikku püsimisse, luues ja pakkudes vaatajatele kvaliteetset kodumaist audiovisuaalset toodangut ning toetades filmikunsti ja selle arengut. Nordic Hotel Forum on olnud PÖFFi külaliste koduhotelliks alates 2008. aastast. Hotelli järjepidevat panust Eesti kultuuri toetamisse on korduvalt tunnustatud Kultuurisõbra tiitliga.
