Autor: Billy Branca
Tõlkijad Mariann Jüriorg ja Lee Jenner
Luízi lugu
6. juunil 2025 rünnati Luízi.
See juhtus peale õhtut HELLo Baaris, kus ta oli koos sõpradega muusikat nautinud ja tantsinud. Ta läks Balti Jaamas ööbussi peale ja väljus Pelgulinna peatuses.
Koduteel muutus õhtu muretu energia aga ootamatult kaoseks.
“Ma tulin bussist maha. Ületasin tänava. Ja siis see juhtus — löök vastu pead,” meenutab Luíz. “Kaotasin hetkeks teadvuse, prillid lendasid maha. Kummardusin, et need üles korjata – just siis algas peksmine.”
Kaks meest ilmusid justkui eikusagilt ja peksid Luízi julmalt. Nina murdus nii raskelt, et seda tuli hiljem paigaldada.
Appihüüete vahel, kui ta valust ja kehasse saadud löökidest maas lamas, kuulis Luíz mehi ütlemas midagi politsei kutsumise kohta.
Ja siis nad kadusid.
“Nad jooksid minema. Tõusin püsti. Ma olin verest läbi imbunud.”
Paar nädalat hiljem istusime Luízi diivanil, vihm tibutas akna taga. Panime koos pusletükke kokku: selle öö üksikasjad, sellele järgnenud päevad, lein, mis neid ühendab.
Olin šokeeritud, aga mitte üllatunud. Homofoobia ei ole Eestis haruldane. Ja kui ksenofoobsed jõud saavad Euroopas üha enam jalgu alla, ei tundugi see rünnak erandlikuna.
Selle kevade jooksul olen kuulnud mitmeid sosinaid sarnastest juhtumitest, mis iga korraga muutuvad pisut karmimaks.
Nii ongi see õhkkond, LGBTQ-vastane vaen, ähvardused ja agressioon, küpsemas vägivallaks, millest need lood on vaid mõned tõendid.
Lee lugu
30. mail 2025 ähvardati Leed.
Ta osales Tallinna Pride’i marsil koos oma lapsega. “Hoidsin silmad lahti,” meenutab ta, “pidevalt ümbrust kontrollides.”
Kui ta kõndis trans inimestele toetust avaldava bloki ridades mööda Pikka tänavat, hakkas pinge vaikselt hajuma. “Tundsin end üha vabamalt, rõõmsamalt, sihikindlamalt. Olime just jõudnud majani, kus on all see pardipood ja ülal korterid.”
Siis muutus kõik. “Järsku märkasin aknal meest, ilmselt kahekümnendates, valge t-särgiga,” räägib Lee.
Mees karjus rõvedusi ja homofoobseid solvangud tänaval olijatele. Seejärel muutus ta veelgi agressiivsemaks: “Oodake vaid, kohe tulen alla ja löön teil kõigil näod sisse!”
Lee vaatas ärevalt ringi, et näha kas keegi veel märkab ohtu. Kaks politseinikku seisid rongkäigu kõrval ja vaatasid samuti meest, kuid Lee sõnul “tundus, et midagi rohkemat polnudki teha. Liikusime edasi.”
Ja mida üldse teha sellises olukorras? Kuidas vastata vihale ja vaenule, kui mitte lihtsalt olla edasi see, kes sa oled?
Lee tuletas mulle meelde, miks me ikka ja jälle marsime: “Just sellepärast ongi vaja marssida. Sellepärast on Pride’i sädelev rõõm ennekõike siiski endiselt protest.”
Lee lugu kuulates tundsin sama jõuetust nagu Luízi kodus istudes. Ähvardused, tõrjumine, vägivald – need ei ole meie valitud teekonnad, vaid tulevad omavoliliselt meie juurde.
Nagu Luíz, kes lihtsalt sõitis koju, või Lee, kes osales kogukonnaga marsil, tahavad LGBTQ+ inimesed lihtsalt elada. Aga vaen meie vastu kasvab, tehes seda iga päevaga aina keerulisemaks.
Ja mis kõige olulisem, see vaen ei ole juhuslik. Lee ja Luízi kogemused ei ole üksikud juhtumid, vaid asetuvad laiemasse konteksti, kus meid järjepidevalt tõugatakse ja hirmutatakse eemale avalikust elust.
Annika lugu
5. mail 2025 oli Annika online vihakõne ohver.
Ta osales vanalinnas Palestiinale toetust avaldaval meeleavaldusel, kandes silti: “Queers for Palestine.”
Temast tehti foto, mis ilmus hiljem Delfi artiklis.
Mõni päev hiljem jagas seda fotot enda Facebooki kontol üks äärmusparempoolne arvamusliider, ning lisas sellele artikli, milles väideti, et LGBTQ+ inimesed ohustavad Eesti ühiskonna püsimajäämist.
“See naine,” ütleb Annika, “ei jaganud ainult minu pilti, vaid ka translipu hoidjate omi, ning lisas need oma vihakõne postitusse.”
Nüüdseks kustutatud postitus kogus üle 60 kommentaari ja 70 jagamise. Ning viha levis edasi – mitmed paremäärmuslikud portaalid kopeerisid ning avaldasid artikli oma kanalites.
Sellised meediakajastused loovad narratiivi, et LGBTQ+ inimeste olemasolu on oht “rahvuslikule ja homogeensele” ühiskonnale. Tulemusena tunnevad inimesed, et neil on justkui õigus “ohtu” esindavaid inimesi hirmutada ja rünnata.
See pole uus nähtus – ei Euroopas ega Eestis. Annika meenutab:Väiksena nägin uudistes esimest Pride’i Eestis. Selles klipis näidati, kuidas rongkäigus osalejaid loobiti kividega. Selline oli representatsioon – et see on halb. Ma olen leppinud sellega, et Eestis on palju homofoobiat.”
Seda lugu kuuldes ei saanud ma jätta nägemata seost inimeste vahel, keda noor Annika nägi kividega loopimas LGBTQ+ kogukonna liikmeid, ja mehe vahel, kes 2025. aastal osalejaid ähvardas. Mõlema juhtumi läbiv joon on agressioon.
Samamoodi ei saa ma jätta mõtlemata ka sellele, kes olid need, kes jagasid vihakõnet, mille sihtmärgiks Annika sattus – kas need olid samad inimesed, kes ähvardasid Leed ja ründasid Luízi?
Kuidas need lood omavahel seonduvad
Kõik need kolm juhtumit – Annika sihtmärgiks sattumine, Lee ähvardamine ja Luízi rünnak – toimusid vaevu kuu aja jooksul.
Kui ma küsisin Luízilt, kas ta näeb seost oma seksuaalsuse ja juhtunu vahel, vastas ta: “On ilmne, et praegune keskkond, eriti Euroopas, on üha enam immigrantide ja LGBT vastane. Ma ei tea, kas neid ärritasid minu blondeeritud juuksed, kõrvarõngas või et ma näen välja nagu välismaalane.”
Annika seob selle kogemuse samuti paremäärmusliku tõusuga, mis kogub jõudu kogu Euroopas ja maailmas: “See kogub aina hoogu. Nii nagu teisteski Euroopa riikides, nii ka Eestis.”
Kui kõik need inimesed, kes on mu sõbrad ja kogukonnakaaslased, jagasid minuga oma lugusid, keerles nende keskpunkt ikka ja jälle ümber erinevuste: Luízi immigrandistaatus ja nähtav keeldumine oma stiilset sära summutamast, Annika toetus palestiinlastele ja avatud kväär-identiteet, Lee rongkäigus osalemine ja solidaarsus oma kväär ja trans perega.
Iga kogemus selles loos viib järgmise juurde – justkui harujõgi, mis suubub hirmu tõusulainesse.
LGBTQ+ vastasus ei teki tühjalt kohalt. Inimesi õhutatakse meie vastu. Inimesed radikaliseeruvad, muutuvad vaenulikuks, lubavad vägivalda – ja need lubadused viiakse ellu.
Usun sügavalt, et kui kväärid julgevad end täielikult väljendada, on see tervendav. Me ravime kultuuri, mis nõuab soorolle, varjamist ja häbi. Oleme rohi, mis toob leevendust.
Aga kultuuris, kus erinevusest saab vaenu kasvamise koht, muutub aktsepteeritavuse piir pidevalt taanduvaks täpiks silmapiiril, üha kättesaamatumaks.
Kuigi Eestit peetakse sageli Balti riikidest kõige LGBTQ+ sõbralikumaks, eriti pärast samasooliste abielu legaliseerimist 2024. aastal, on siin veel palju teha, et LGBTQ+ inimeste tegelik turvalisus oleks tagatud.
Kui paremäärmuslik surve tugevdab homofoobiat ja ksenofoobiat Eestis ja kogu Euroopas, jääb sellele vastu seismine, oma häälte kuuldavaks tegemine ning üksteise hoidmine meie kanda ülesanne sellele vastu seista, oma häält kuuldavaks teha ja üksteist hoida.
——‐——————
Artikli autor Billy Branca on Tallinnas elav kirjanik ja luuletaja. Kasvanud üles Apalatšides Põhja-Ameerikas, on tal eriline kiindumus kõige metsiku vastu. Seetõttu keskendub tema looming kättevõideldud ja pühalikule kvääriks saamisele.
‐———————–
Visuaalid: Vikervaade koostöös tehisaruga
