VI Festheart räägib eneseteostusest ja religioonist

Tänavuse, järjekorras juba kuuenda LGBT+ filmifestivali Festheart, märksõnad on eneseteostus ja religioon.

Mitmes filmis püüavad peategelased oma identiteediotsingutele või armumuredele leevendust leida loometegevusele või spordile pühendudes. Korduvalt on luubi all konflikt usu ja seksuaalse sättumuse vahel – näidatavad filmid aitavad sellessegi probleemi pilgu heita.

Sarnaselt kevadisele Berliini filmifestivalile avab Festhearti „Peter von Kant“. Meie publikule varasemast tuttava režissööri François Ozoni teatraalne draama on austusavaldus Saksa kino enfant terrible’le Rainer Werner Fassbinderile, kelle „Petra von Kanti kibedatel pisaratel“ linalugu põhineb, ja kellele peategelane sarnaneb. Suure looja heitlused loomingu ja südame sunni vahel on kohati isegi tragikoomilised.

Eneseväljendusest otsib oma olukorrale lahendust ka Hispaania filmi „Mu tühjus ja mina“ peategelane Raphi, kes noore inimese eluheitlustes saab soodüsfooria diagnoosi. Juba langemise äärel leiab Raphi abi kirjutamisest ja esinemisest. Austria filmi „Jää murdja“ kangelane Mira seevastu ei kavatsegi alla anda. Ta tegutseb pere viinamarjakasvanduses, on kohaliku jäähokinaiskonna kapten ja lepib juhusuhetega. Uus tiimikaaslane, vanaisa süvenev haigus ja pereprobleemid sunnivad noort naist langetama oma kivistunud fassaadi.

Karmidele karakteritele sekundeerib Festhearti programmis lugu õrnast Portugali siniverelisest. Muusikal „Virvatuli“ jutustab loo Alfredost, kelle unistuseks on saada tuletõrjujaks. Depoos mehiste kaaslastega treenides leiab noor prints nii oma kutsumuse kui ka armastuse. Sitked kehad on luubi all Festheartil juba kolmandat korda esindatud Argentina režissööri Marco Bergeri testosteroonist tiines lebofilmis „Pullivennad“. Seltskond peenes villas puhkavaid mehepoegi ajavad tüüpilist ’riietusruumi loba’, aga pulli tehes tekib pidevalt tunne, et piirist on üle mindud.

Hollandi filmi „El Houb – Armastus“ peategelane Karim on samuti jõuline mees – kuigi pealtnäha oma homoseksuaalsusega rahu teinud, on ta moslemina siiski sisemiselt lõhestunud. Konflikt lööb lõkkele vanematekodus, kus traditsioonilisel moslemi vanapaaril on raske oma poega mõista. Vaadete ja suhtumise muutmist oodatakse ka Kanada filmis „Sa võid elada igavesti“, kus tädi perre kolinud koolitüdruk Jaime leiab Jehoova tunnistajate kogukonnas endale uue sõbranna ja kiindumuse. Religiooni seatud ranged reeglid on takistuseks tärkavale suhtele.

Konservatiivse suhtumisega tekib vastasseis ka tõestisündinud lool põhineva Poola filmi „Kõik meie hirmud“ peaosalisel Danielil. Olles veendunud katoliiklane, edukas kontseptuaalkunstnik ja uhke geimees vikerkaaretriipudega dressides, keda külakogukond on seni vaikides talunud, otsutab isepäine kunstnik pärast homofoobia ägenemist julgemalt pea püsti ajada. Filmivaliku ainsaks dokumentaalseks teoseks on „Raamitud Agnes“, mis intervjuude, lavastatud jutusaate ja 1950. aastate stiilse taasesitusega räägib tolle aja trans-inimeste võitlusest oma olemasolu eest. Nii režissöör Chase Joynt kui ka kõik filmis kaasa tegevad näitlejad ja kunstnikud on trans-inimesed, kes lisaks rolli mängimisele räägivad ka oma lugusid.

Eesti LGBT+ inimeste lugusid kuuleme Tartus nii Genklubis toimuval poliitikute debatil, kui ka pühapäevasel jalutuskäigul, kus ajaloolased Taavi Koppel ja Andreas Kalkun tutvustavad Tartuga seotud LGBT+ inimesi ja lugusid lähemast ja kaugemast minevikust.

Rakveres esitletakse nädal hiljem peagi ilmuvat sensatsioonilist trükist – esmakordselt kaante vahele jõudvat Eesti LGBT+ ajalugu. Käesoleva aasta alguses Dokfoto keskuses olnud Aleksandra Lemke näitus “Meist” avatakse Ralvere Teatrikinos 7. oktoobril, see jääb rakverelasi rõõmustama kuu lõpuni.

Baltikumi ainus alaline LGBT+ filmifestival Festheart toimub Tartu Elektriteatris 30.09 – 2.10 ja Rakvere Teatrimäel 7.-9.10.2022.

Täpne ajakava ja filmikirjeldused on leitavad festivali kodulehelt aadressil www.festheart.ee.