Vaido Neigaus avaldas koos abikaasaga Jon Lehmus loo “Sinuga koos” ja selle muusikavideo. “Muusikavideo idee seisneb selles, et ma vaatan oma elu loori varjus. Kindlasti on olnud paljudel tõuse ja mõõne, kuid tähtis on ka oma südamerahu, õnn ja rahulolu. Isegi kui on olnud raske, siis tunneli lõpus see valgus leiab sind taas, ” kirjeldab Vaido Neigaus oma sotsiaalmeedia kontol. “Seda valgust peab oskama hinnata ja seda mida ta meile annab, peab nautima. See annab uue tähenduse ja mulle endale, andis see rahu südames, mida ma vajasin. Ma oleks nagu uuesti sündinud. Ma olen loori varjust väljas ning õnnelik,” lisab Vaido. Vaata uut videot!
VI Festheart räägib eneseteostusest ja religioonist
Tänavuse, järjekorras juba kuuenda LGBT+ filmifestivali Festheart, märksõnad on eneseteostus ja religioon. Mitmes filmis püüavad peategelased oma identiteediotsingutele või armumuredele leevendust leida loometegevusele või spordile pühendudes. Korduvalt on luubi all konflikt usu ja seksuaalse sättumuse vahel – näidatavad filmid aitavad sellessegi probleemi pilgu heita. Sarnaselt kevadisele Berliini filmifestivalile avab Festhearti „Peter von Kant“. Meie publikule varasemast tuttava režissööri François Ozoni teatraalne draama on austusavaldus Saksa kino enfant terrible’le Rainer Werner Fassbinderile, kelle „Petra von Kanti kibedatel pisaratel“ linalugu põhineb, ja kellele peategelane sarnaneb. Suure looja heitlused loomingu ja südame sunni vahel on kohati isegi tragikoomilised. Eneseväljendusest otsib oma olukorrale lahendust ka Hispaania filmi „Mu tühjus ja mina“ peategelane Raphi, kes noore inimese eluheitlustes saab soodüsfooria diagnoosi. Juba langemise äärel leiab Raphi abi kirjutamisest ja esinemisest. Austria filmi „Jää murdja“ kangelane Mira seevastu ei kavatsegi alla anda. Ta tegutseb pere viinamarjakasvanduses, on kohaliku jäähokinaiskonna kapten ja lepib juhusuhetega. Uus tiimikaaslane, vanaisa süvenev haigus ja pereprobleemid sunnivad noort naist langetama oma kivistunud fassaadi. Karmidele karakteritele sekundeerib Festhearti programmis lugu õrnast Portugali siniverelisest. Muusikal „Virvatuli“ jutustab loo Alfredost, kelle unistuseks on saada tuletõrjujaks. Depoos mehiste kaaslastega treenides leiab noor prints nii oma kutsumuse kui ka armastuse. Sitked kehad on luubi all Festheartil juba kolmandat korda esindatud Argentina režissööri Marco Bergeri testosteroonist tiines lebofilmis „Pullivennad“. Seltskond peenes villas puhkavaid mehepoegi ajavad tüüpilist ’riietusruumi loba’, aga pulli tehes tekib pidevalt tunne, et piirist on üle mindud. Hollandi filmi „El Houb – Armastus“ peategelane Karim on samuti jõuline mees – kuigi pealtnäha oma homoseksuaalsusega rahu teinud, on ta moslemina siiski sisemiselt lõhestunud. Konflikt lööb lõkkele vanematekodus, kus traditsioonilisel moslemi vanapaaril on raske oma poega mõista. Vaadete ja suhtumise muutmist oodatakse ka Kanada filmis „Sa võid elada igavesti“, kus tädi perre kolinud koolitüdruk Jaime leiab Jehoova tunnistajate kogukonnas endale uue sõbranna ja kiindumuse. Religiooni seatud ranged reeglid on takistuseks tärkavale suhtele. Konservatiivse suhtumisega tekib vastasseis ka tõestisündinud lool põhineva Poola filmi „Kõik meie hirmud“ peaosalisel Danielil. Olles veendunud katoliiklane, edukas kontseptuaalkunstnik ja uhke geimees vikerkaaretriipudega dressides, keda külakogukond on seni vaikides talunud, otsutab isepäine kunstnik pärast homofoobia ägenemist julgemalt pea püsti ajada. Filmivaliku ainsaks dokumentaalseks teoseks on „Raamitud Agnes“, mis intervjuude, lavastatud jutusaate ja 1950. aastate stiilse taasesitusega räägib tolle aja trans-inimeste võitlusest oma olemasolu eest. Nii režissöör Chase Joynt kui ka kõik filmis kaasa tegevad näitlejad ja kunstnikud on trans-inimesed, kes lisaks rolli mängimisele räägivad ka oma lugusid. Eesti LGBT+ inimeste lugusid kuuleme Tartus nii Genklubis toimuval poliitikute debatil, kui ka pühapäevasel jalutuskäigul, kus ajaloolased Taavi Koppel ja Andreas Kalkun tutvustavad Tartuga seotud LGBT+ inimesi ja lugusid lähemast ja kaugemast minevikust. Rakveres esitletakse nädal hiljem peagi ilmuvat sensatsioonilist trükist – esmakordselt kaante vahele jõudvat Eesti LGBT+ ajalugu. Käesoleva aasta alguses Dokfoto keskuses olnud Aleksandra Lemke näitus “Meist” avatakse Ralvere Teatrikinos 7. oktoobril, see jääb rakverelasi rõõmustama kuu lõpuni. Baltikumi ainus alaline LGBT+ filmifestival Festheart toimub Tartu Elektriteatris 30.09 – 2.10 ja Rakvere Teatrimäel 7.-9.10.2022. Täpne ajakava ja filmikirjeldused on leitavad festivali kodulehelt aadressil www.festheart.ee.
Geipaari teekond lapsevanemateks: „Päev pärast sünnipäeva saime kõne, et üks väike tüdruk vajab kodu“
Fred ja Argo on Tallinnas elav geipaar, kes said äsja lapsevanemateks. Suve hakul, veidi rohkem kui kolm kuud tagasi saabus nende perre kaheaastane Marian. Väike tüdruk, kelle sünnivanemad ei saanud tütre kasvatamisega hakkama, vajas väga armastavat peret. Nüüd on Marianil kaks isa ning Fred ja Argo on tema hoolduspere. Külastan värskeid lapsevanemaid nende Tallinna „pilvelõhkujate“ piirkonnas asuvas kodus, mille maast laeni elutoaaknast paistavad teiste samasuguste hoonete peegelseinad. Marian on julge ja uudishimulik, ta tuleb koos isadega mulle uksele vastu. Selgub, et peres on veel neljaski liige – hiigelsuur valge 13aastane kass nimega Jass. Kass on suurem kui Marian. Fred ja Argo on mõlemad 38aastased ning koos elanud juba 14 aastat. Nad on sõlminud ka kooselulepingu, viitab Fred pidulikule fotole kapi otsas. Marian istub, roosa kleit seljas ja kaks patsi peas, Fredi süles, sööb isukalt vaarikaid ning joob ise kahe väikse käega klaasist kinni hoides vett. Fred pühib vahepeal Mariani marjadest kirjut nägu puhtamaks. Kuus aastat unistamist „Soov saada lapsevanemateks tekkis meil kuidagi loomulikult, kooselu jooksul. Vaikselt see idanes ja kasvas. Soovisime saada vanemateks nii, et laps kasvaks meie peres. Meil ei olnud kõhklusi ses osas, kas me sellesse rolli sobime, pigem mõtlesime, kas ja kuidas see võimalikuks saaks. Arutasime isegi ühe tuttava lesbipaariga ühiste laste saamist, aga see plaan mõttest kaugemale ei jõudnud,“ räägib Argo. „Jah, see oli kuus aastat tagasi, kui sellest unistama hakkasime. Elasime siis Riias. Algul teadsime mõlemad ainult lapsendamisest. Me polnud kuulnudki midagi asendushooldusest ega sellest, et ka samasoolised paarid võivad lapsele hoolduspereks saada. Päris vanasti oli nii, et inimesed abiellusid ja siis sündis laps. Siis tuli selline aeg, kui enne sündis laps ja alles siis abielluti. Meil aga küpses see lapse saamise protsess kaua,“ ütleb Fred ja lisab: „Paljud mu tuttavad 40ndates üksikud heteronaised ei tea siiani, mis on hoolduspere või et kasuvanemateks sobivad ka üksikud inimesed.“ Geipaarist hoolduspere – miks mitte? „Üks mu tuttav soovitas meil hoolduspereks saamise kui võimaliku vanemlusvormi peale mõelda ja nii me lõpuks siis Sotsiaalkindlustusameti (SKA) laste heaolu osakonna peaspetsialisti Aasa Rohtla vastuvõtule jõudsimegi,“ meenutab Fred. „Eks hinges oli enne ikka väike kartus, et kuidas seal meisse kui tulevastesse lapsevanematesse suhtutakse,“ tunnistab Argo ja jätkab: „Aga vastuvõtt oli üle ootuste sõbralik ja mõistev! Aasa tutvustas meile võimalusi ja selgitas, mis võib hästi ja mis halvasti minna.“ Fred lisab: „Ta jagas tõesti palju infot ja oli seejuures hästi realistlik. Ning mis väga tähtis – ta tegi meile selgeks, et lapsele valitakse peret, mitte perele last.“ „Pärast tulevasi kasuvanemaid ettevalmistava PRIDE koolituse läbimist andsime SKA-le teada, et soovime pakkuda kodu tüdrukule vanuses 0–2 aastat. Miks tüdrukule? Sest me ise olime väikeste poistena olnud n-ö ema lapsed. Ja tüdrukud on minu meelest tihti rohkem isa lapsed. Meil kummalgi pole varasemast elust bioloogilisi lapsi, seega pole ka meil palju kokkupuuteid väikeste lastega. Andsime endale aru, et ühe lapse üles kasvatamine on meie jaoks juba piisavalt suur väljakutse, seega soovisime nii füüsiliselt kui ka vaimselt tervet last,“ jagab Fred. Telefonikõne kui sünnipäevakink „Marian oli mulle nagu sünnipäevakink – meile helistati päev pärast mu sünnipäeva ja öeldi, et üks väike tüdruk vajab kodu ning küsiti, kas oleme valmis tulema kohtuma tüdruku eestkostjaks oleva kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialistidega. Olime muidugi nõus,“ meenutab Argo. „Omavalitsuses oli meil suur audients, kõik olid väga põnevil,“ muigab Fred. „Olin valmis selleks, et tuleb väga palju küsimusi meie kohta, aga pigem jagati hoopis infot Mariani kohta, keda ennast sel kohtumisel kohal ei olnudki,“ lisab Argo. „Saime teada, et Mariani vanemad ei tulnud tema kasvatamisega toime. Eesti riigi poliitika on anda bioloogilistele vanematele aega ja uusi võimalusi. See ei ole nii, et emme või issi on paar korda probleemselt käitunud ja siis võetaksegi laps ära. Ei. Seda peret toetati ja püüti aidata, last eraldati ja viidi pere juurde tagasi korduvalt, aga Mariani vanemad ei suutnud probleemi olemusest aru saada, rääkimata endi kättevõtmisest. Nii hakatigi Marianile lõpuks uut peret otsima,“ selgitab Fred diskreetselt ja annab vigurdavale Marianile põse peale musi. Esimene kohtumine Marianiga kohtusid Fred ja Argo juba paari päeva pärast turvakodus. „Ostsime kaisulooma kaasa ja läksime temaga päriselt kohtuma. Hästi ärev tunne oli. Eks ikka ju kardad, et kuidas laps reageerib. Ja mis siis saab, kui ta meid ei vali?“ meenutab Fred. „Esimene kohtumine on väga tähendusrikas. Saime temaga natuke koos õues jalutada. Mäletan, et Marian vastas täpselt minu ettekujutusele ja kodus sain teada, et Fred tundis samamoodi,“ räägib Argo. „Hiljem kuulsime, et Marian oli peale meiega kohtumist rõõmus olnud ja hästi maganud. Ka meile endile tundus, et meie vahel tekkis side. See kõik andis julgustust,“ lisab Fred. „Ei läinudki palju aega mööda, kui Marian meile esimest korda koju külla tuli. Kasvatajad olid ta ilusti riidesse pannud ja üldse oli see üks väga eriline päev. Tegime talle lõunauneks pop-up voodi, ööbima ta veel meile ei jäänud ja mingit survet kasuvanemateks hakata ka ei olnud,“ räägib Fred. Juba neli päeva hiljem kolis Marian päriselt Fredi ja Argo juurde elama. „Me olime oma PRIDE koolitusgrupist esimesed, kes lapse said,“ rõõmustavad mehed. Sõbrad ja sugulased „Rääkisime oma sugulastele juba mullu sügisel, et meil on plaan hakata hoolduspere vanemateks. Tol hetkel me ei teadnud keegi veel, kui kaua see protsess aega võtab ja millal laps meie perre tuleb, aga kõik oli väga rõõmsad, eriti mu ema, kes on alati lapselapsi tahtnud ja kelle jaoks Marian on nüüd esimene,“ meenutab Fred. „Mina jagasin uudist oma õega, kes oli samuti väga rõõmus,“ ütleb Argo. „Aga kohati sõbrad ikka küsisid, et miks me seda teeme, et mis meil puudu on ja pakkusid, et toovad oma lapsed paariks päevaks meile hoida, et me aru saaks, mida see tähendab,“ muigab ta. Esimesed kolm kuud Mariani saabudes võttis Argo kolm kuud palgatöölt vanemapuhkust, et lapsele pühenduda. Fredil võimaldas iseenda tööandjaks olemine oma graafikut vabamalt planeerida. „Esimesed nädalad peale Mariani saabumist olid ikka rasked, väsitas just see, et me olime kogu aeg valvel,“ tunnistab Argo. „Minu ettekujutuses oli lapsevanemaks saamine reaalsusest hullem. Paljud olid hoiatanud, kui raske see on. Arvasin, et kõik on palju intensiivsem,“ on Fredi kogemus. „Mulle meeldib Mariani puhul väga see, et ta tuli meile nii heade oskustega, ta saab ise paljude asjadega hakkama ja käitub hästi. Mu lastega
Täna pälvivad tööandjad mitmekesisuse kvaliteedimärgi „Austame erinevusi“
Täna, 15. septembril tunnustab Eesti Inimõiguste Keskus kvaliteedimärgiga “Austame erinevusi” 49 tööandjat, kes on võtnud fookusesse mitmekesisuse ja kaasatuse edendamise oma organisatsioonis. Esmakordselt pälvivad tunnustuse AFS IT Services Estonia, Breakwater Technology, CGI Eesti, Checkout Technology LTD Eesti filiaal, Compensa Life Vienna Insurance Group, VG Estonia (Coolbet), Haridus- ja Noorteamet, Lantmännen Unibake Estonia, Maxima Eesti, Primend Grupp, SA Koeru Hooldekeskus, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool, Viimsi vallavalitsus, Fujitsu Estonia, Interconnect Product Assembly, Transpordiamet, birkle IT, Integratsiooni Sihtasutus ning Fintech Legal Centre (TechIuris).Ühtlasi tähistatakse mitmekesisuse kokkuleppe 10. sünnipäeva ning kokkuleppega liituvad Elisa Eesti, Bolt, Rimi Eesti Food, Premier Restaurants Eesti, Itella Estonia ja Posti Messaging. Tunnustusüritus toimub kell 17 Proto Avastustehases. „Austame erinevusi“ on märgis tööandjale, kes peab lugu võrdsest kohtlemisest ja kaasavast organisatsioonikultuurist ning kelle sisuline töö mitmekesisuse juhtimisel on eeskujuks ka teistele. See näitab organisatsiooni pühendumist mitmekesisuse toetamisele ning seeläbi ka parema töökeskkonna ja ühiskonna loomisele. Esmakordselt märgisega tunnustatud Viimsi vallavalitsuse sotsiaalvaldkonna abivallavanem Katrin Markii ütleb, et kohalikul omavalitsusel on kohaliku elu korraldajana kogukonna hoolivamaks muutmisel juhtiv roll. “Vallavalitsuses töötavate inimeste väärtusruumi loomulikuks osaks peab olema soov aidata kõiki inimesi hoolimata nende erisustest. See tähendab, et meie peame olema ka sisemiselt mitmekesised ja toetavad oma töötajate ning nende erisuste suhtes.” Markii toob positiivsena välja selle, et Viimsi vald on selle märgisega eeskujuks nii vallas tegutsevatele tööandjatele kui ka teistele kohalikele omavalitsustele: “Meil on suur au olla esimene kohalik omavalitsus, kes selle märgise saab.” “Erineva taustaga töötajad toovad endaga kaasa rohkem teadmisi, oskusi, kogemusi ja vaatenurki ning nad leiavad paremaid lahendusi,” toob välja Kaubamaja AS’i teenindus- ja personalidirektor Piret Mårtensson. “Kaubamajas töötavad erinevad põlvkonnad, mehed-naised, erinevad rahvused ja erivajadustega inimesed, kes on loova ja konkurentsivõimelise Kaubamaja vundamendiks.” Mårtensson rõhutab, et mitmekesisuse väärtuste elluviimisel on kõige olulisem tippjuhtkonna ja tegevjuhi toetus ja see ei saa olla ainult personaliosakonna projekt. “Kaubamajas on mitmekesisuse üks olulisemaid kõneisikuid ja eestvedajaid meie tegevjuht. Juhtide isiklik eeskuju on äärmiselt oluline, et mitmekesisuse väärtused hakkaksid ettevõttes kõlama ja jõuaksid kõikide inimesteni.” Märgist “Austame erinevusi” annab välja Eesti Inimõiguste Keskus ja selle on ellu kutsunud sotsiaalministeerium. Märgis kehtib kaks aastat ja tänavu antakse seda välja kolmandat korda. Tunnustusüritusel õnnitleme nii esimest korda märgise pälvinud organisatsioone kui ka kõiki neid, kes pikendasid märgist järgmiseks perioodiks. Teist või kolmandat korda pälvisid märgise: ADM InteractiveAdvokaadibüroo LMP Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus Eesti TöötukassaEllex Raidla AdvokaadibürooEnics Estanc HAVI Logistics Häirekeskus IPF DigitalKaubamajaKodanikuühiskonna Sihtkapital KoduekstraManpower Eesti Nordea Bank Abp Eesti filiaal PipedrivePlaytech Estonia Prisma PeremarketSEB PankSOL Baltics Sotsiaalministeerium Stell EestiSwedbank Telia Eesti Tieto Estonia Tööinspektsioon Vabaühenduste LiitVanalinna Ehitus Via 3L
