Vähem kui kaks nädalat tagasi, 30. mail, saatsime koos paljude teiste vabaühendustega justiitsminister Kalle Laanetile pöördumise, milles rõhutasime, et vaenukõne pole süütu nähtus – see võib viia reaalse vägivallani. Selgitasime vaenukõne uue regulatsiooni valguses, et vaenu lokkamine stigmatiseerib vähemate võimalustega gruppe, dehumaniseerib ja loob soodsa pinnase diskrimineerimisest reaalse vägivallani, sh vaenukuritegudeni. On kurvastav, isegi šokeeriv, et sõnadest saigi eile vägivald. Mõistame kogu keskusega igasuguse vägivalla hukka ja soovime kõigile kannatanutele kiiret paranemist.
Samas on oluline, et vabaühenduste kõrval mõistaksid eile toimunu selgelt hukka ka need, kelle sõnad ja teod loevad Eestis enim ja kel on võimalusi tuua kaasa muutusi paremuse suunas – näiteks peaminister, president, aga ka kogudused ja konservatiivseid vaateid esindavad ühendused. On palju väärtusi, mis võivad meid lahutada, kuid vägivallatu ja üksteise õigustega arvestav avalik ruum on meie ühine tagatis rahumeelseks kooseksisteerimiseks ja inimõigusi austava Eesti kestmiseks.
Lokkav vaenukõne on olnud Eestis probleemiks juba pikka aega. Seetõttu on eriti oluline, et riik läheks sisukalt edasi vaenukõne sätete kaasajastamisega.
Eesti Inimõiguste Keskus monitoorib pidevalt eestikeelses sotsiaalmeedias esinevat vaenu, perioodil aprill-mai 2023 tuvastasime kokku 108 vaenukõne juhtumit, neist 40% puudutas seksuaalvähemusi.
Loodame, et täna rohkem kui kunagi varem mõistab nii justiitsministeerium kui vabariigi valitsus teema olulisust, vähemuste kaitsmise ja kaasamise vajadust ning põhjusi, miks on ühiskonnale senisest enam vaja selgitada vaenukõne pikaaegseid mõjusid. Vähemuste kaitse on ei rohkem ega vähem kui demokraatia ja inimõiguste vundament.
Foto: Kelly Grossthal
