Täna avaldas Neutraalsoon oma esimese kauamängiva “Binaarsus”. Tallinn Music Week festivali raames esineb ta sel laupäeval Sveta Baaris BÄM showcase’il. Vikervaade tegi sel puhul Neutralsooniga intervjuu.
Kes on Neutraalsoon ja millist tähendust kannab sinu artistinimi?
Neutraalsoon on Tartus baseeruv mittebinaarne mitmepillimängija-luuperisõtkuja. Artistinimega on päris põnev lugu. KIrjutasin ühe instrumentaalpala neli aastat tagasi ja mulle tundus, et “Neutraalsoon” oleks päris huvitav nimi sellele. See tundus kui sõnademäng, a la sooneutraalsus. Juba siis hakkasin kaaluma võimalust kasutama seda uue lavanimena.
Aasta tagasi, kui Queer Planet pidu Rakverre esinejaid otsis, võtsin ühendust. Olin unistanud muusikalisest etteastest en femme juba 2018. aasta kevadest saadik ja nende pidu tundus sellega alustuseks hea võimalus. Ma sain nendega kokkuleppele ja oligi asi otsustatud, võtsin lavanimeks Neutraalsoon. Ja kogemus oli super, soovisin jätkata samal lainel.
Aga lühidalt pärast oma esimesi kontserte eelmise aasta oktoobris sain teada, et neutraalsoon on ka päriselt eksisteeriv termin. See viitab sinist värvi juhtmele paigalduskaablites. Üks minu kväär-sõpradest oli toimetanud elektrialaseid tekste ja kui ma talle oma avastusest rääkisin, ta mainis, et termin oli temale tuttav. Ütleks, et tegelikult oli see temast päris kena lasta mul sellest iseseisvalt teadlikuks saada.
Mis sind inspireerib?
Kuidas mul muusika sünnib? Seda on juhtunud mitut moodi. Mõnikord ma lihtsalt hakkan mingit viisi ümisema ja mõtlen, et oo-toot, siit võib midagi tulla. Teinekord leian mõne huvitava saundi ja mõtlen, et nendele võiks midagi peale ehitada. Näiteks lood “Neutraalsoon” ja “Sinises ja roosas dimensioonis” said alguse trummimasinamustritest, mis mulle põnevad tundusid efektiprotsessoris, . Viimase puhul ma lasin biidi läbi Bossi oktaavipedaali, keerates helikõrguse efekti üles-alla ja mulle tulemus väga meeldis. Salvestasin ta luuperisse ja hakkasin jämmima selle peale. Improvisatsioon on olnud ka väga oluline heliloome viis minu jaoks.
Lugu “Fastsinatsioon” sai algimpulsi Martin Helme tunnistusest, et tema jaoks on Natsi-Saksamaa ajalugu väga “fastsineeriv”. Nii ma siis otsustasin kirjutada loo natsidest. Lugu tuli ka väga huvitav välja, proovisin sellist elektroonilist ska-rütmi ja tulemus oliemus oli kolmeminutiline palapala, kus sain mängida flöödisoolot salmide vahel, siis natuke 12-keelset kitarri keskosas ja lõpus luuperisse mängitud puhkpillimeloodiale peale taguda jõuline trummiosa. Lihtne ja lööv.
Sa esined Tallinn Music Week raames Sveta baaris. Millist muusikat sa publikule pakud?
Mängin lugusid “Binaarsuse” albumilt, nii vokaal- kui instrumentaalpalu. Lisaks tuleb paar uuemat lugu, mille kallal töötasin mõõdunud talvel, kui elasin mingi seitse kuud Tallinnas Õismäel. Need palad on ehitatud üles elektroonilistele rütmidele, millele luuperdan peale elektrilist 12-keelset kitarri ja helipeaga võimendatud bassklarnetit nii bassi- kui ka ansamblipillina. Lisaks otse mängitud ja tihti improvisatoorsed esitused nii nendel pillidel kui ka flöödil, klarnetil ja soolotrummil. Punk-suhtumine kohtub jazziliku elegantsiga.
Kuidas sündis album Binaarsus?
Ma otsustasin neli aastat tagasi teha albumi, mis oleks mäng kahe poolega – ühel poolel vokaalpalad ja teisel instrumentaalid. Elasin toona Portugalis housesitter’ina ühes päikeseenergial toimivas talumajas. Otsustasin salvestada lood algselt elavas esituses oma muusikatoas, niimoodi, et mul arvutisse sai korraga üles võetud nii luuperirida kui ka trummirida. Hiljem kasutasin salvestusi referentspunktidena edasiseks nokitsemiseks, aga kohati jätsin live-kõla alles, näiteks kitarrisoolo ühes loos ja trummid on ka live. Ainus erand on viimane instrumentaal aastast 2015, mille ma otsustasin lisada mitte materjali puuduse pärast, ta lihtsalt jäi toona kõrvale ja ma mõtlesin, et okei, võibolla see sobiks hästi kokku ülejäänud materjaliga.
Pealkiri “Binaarsus” sai teadlikult valitud. Ühest küljest on kaksisjaotused huvitavad, mulle tihti meeldivad kontrastid ja vastuolulised kõrvutused, ütleme lõbusa muusika sidumine tõsise laulutekstiga. Ja kuna kauamängivaid jaotati vanasti kahele poolele, siis mulle imponeerib idee mitte ainult jagada 40 minutit muusikat võrdseteks 20-minutilisteks poolteks, vaid panna need pooled ka üksteisest millegipoolest eristuma.
Aga alati on elus ka tohutult nüansse, valdkondi, kus kaheks jagamine ei õigusta ennast. Üksikuliselt võttes kas või soospektri ignoreerimine kahe soo eristamise ja seeläbi diskrimineerimise nimel, aga ka laiemalt jagamine inimeste kas omadeks või võõrasteks, normaalseteks või väärastunuteks jne. Tulevik võiks nendes sotsiaalsetes küsimustes kindlapeale olla mittebinaarne.
Sind on näha musitseerimas mitmete pillidega. Milline instrument on sinu lemmik?
See on nagu küsida, kes mu lemmiklaps on! Üldiselt võin öelda, et kõik pillid, mida ma eales mängima olen erineval tasemel õppinud, on mulle alati väga meeldinud. Minu esimene pill oli kitarr ja see on alati esimene armastus. Aga bassklarnet oli üks mu kallimaid sünnipäevakinke iseendale ja see on ka väga oluline osa mu signatuursaundist.
Saoled muusikat loonud juba pikka aega. Kuidas su looming ajas muutunus on?
Alguses ma tegin puhtalt instrumentaalmuusikat. Siis tegin esimesed katsetused tekstiga lugudega ja lülitusin rohkem sellise progepopiliku indie peale üle. “Binaarsusega” aga proovisin siduda post-punki, saksa 70ndate avangardrocki, dub’i ja elektroonikat. Albumit tehes ma ikka kasutasin klahvpille ja sünte samapalju kui kitarre, aga kontserdil on lood arranžeeritud ilma klahvideta, seega üsna kitarripõhine kava. Talvel eksperimenteerisin ka paari kitarrivaba teema kirjutamisega, aga eks näis, mis neist saab.
Kes on sinu lemmikartistid?
Päris palju, ma olen ikka muusikat läbi aastate nii eri žanrites kuulanud. Alates minimalistlikest heliloojatest kuni avangard-jazzini, progest post-pungini ja häguselt eksperimentaalsest indie-rockist elektroonikani välja. Põhiline lemmikbänd läbi aegade on Stereolab, ma nägin neid kaks aastat tagasi viimaks ka lives ja olen ka nende vinüül-kordustrükke soetanud.
Kui rääkida spetsiifiliselt LGBTQ-kogukonda kuulujatest, siis meenub Owen Pallett, kelle album “Heartland” on mul südames väga erilisel kohal ja kes oli ka laval väga kõitev, kui ma teda Tallinnas 2015. nägin. Ezra Furman on väga tuus pungitar ja muusikalise skaala veidi teises otsas on Lyra Pramuk hääle instrumendina kasutamise uuele tasandile viinud.
Clairo uus album “Sling” on ka väga sümpaatne ja sealt olen “Amoeba” lugu tänavu aastal kõige rohkem korduvkuulanud. Eestis ootan väga, mida Sveta Baari BÄM showcase’i teised esinejad teevad. Florian Wahl oli super 2018. aasta TMW’l ja väga ootan, milline saab olema Valge Tüdruku kava
Millises keskkonnas sinu loomingut kuulata saab?
Soundcloudi lehekülg on olemas juba eelmisest aastast, lisasin ka Bandcampi konto terve “Binaarsuse” jaoks. Ma postitan ka oma Instagrami mõningaid proovi- ja kontsertklippe.
Neutraalsoon esineb 2. oktoobril kell 21.00 Sveta Baaris Tallinn Music Weeki festivali raames BÄM showcase’il.
