Esimeseks homoseksuaalsusest rääkivaks Eesti kirjanikuks võib pidada Kristjan Jaak Petersoni, kelle 19. sajandi alguses loodud luuletused Alost on täis imetlust ja igatsust. (Liina Saksing, 2013)
Minna agga maggan
Omma Allo sülles —
Nenda, armas Allo!
Ollen minna önnis,
Sest mo Allokenne
Armastab mind ikka.
Sealt edasi tulevad esimesed vihjed ja kõrvaltegelased alles 20. sajandi teise poole ilukirjandusse ning sedagi alguses eesti pagulaskirjanike loomingus. Siinkohal ei saa jääda mainimata Karl Ristikivi „Õilsad südamed“. Eesti esimeseks geikirjanikuks peetakse Tõnu Õnnepalu, kelle „Piiririik“ on tituleeritud esimeseks geiromaaniks Eestis. (Liina Saksing, 2013)
Eesti geikirjanduse konkreetse alguspunkti märkimine on keeruline ja arvamused lähevad lahku. Eric Dickensi sõnul “Emil Tode on Eestis homode vabastaja”, sest enne teda ei julgetud sõna „homo“ isegi välja öelda. Ühtlasi peetakse just tema teost „Piiririik“ Eesti esimeseks geiromaaniks. (Nele Tamson, 2015)
Täielikku üksmeelt esimese geiteose osas ei ole siiski leitud. Näiteks on paigutatud geikirjanduse sünd tunduvalt hilisemasse, s.o 2004. aastasse, mil ilmus Caspar Treesi „Sergo“ . Sama tehti mõned aastat hiljem ilmunud Ivar Silla raamatuga „Tantsiv linn“. (Nele Tamson, 2015)
Tegelikult on Eestis ilmunud geikirjandust päris palju.
Vikervaade toob alljärgnevalt Sinuni valiku Eesti geikirjandusest, mida tasub lugeda.
Emil Tode “Piiririik”
„Piiririik“, mida peetakse kõige tähelepanuväärsemaks 1990. aastate eesti romaaniks, näitas Eestile maailma ja maailmale Eestit uudsel moel. Raamat räägib totalitaarriigi kokkuvarisemise ja riikliku iseseisvuse taastamise järgsest ajast, mis tekitas inimestes peale vabanemistunde ka pidetust. Nimetu peategelane, eestlasest tõlkija, kirjutab prantsuskeelseid kirju ja adresseerib neid kellelegi ameeriklasele. Kõik toimub justkui mitmekordse tõlke kaudu, kuid puudutab otse meid. Meid ja tegelikult kogu 1990. aastate algul muutumas olnud Ida-Euroopat ja ühtlasi Lääne-Euroopat. Mis on inimesele ses „piiririigis” oma? Kas peategelane räägib läänele idast või vastupidi mõlemat?
See on üks omamoodi raamat, mis tituleeriti vahetult pärast ilmumist Eesti
esimeseks homoromaaniks, ometi ei ole raamatus kordagi nimetatud fakti, et peategelane on meessoost.
Caspar Trees „Sergo“
Romaani minategelane juurdleb eneseleidmise ja väljatulemise üle, kooselust ja armastusest teise mehega. Põhiliseks tegevuspaigaks on Soome, kus Markus (minategelane) kohtub Sergoga, kellesse peaaegu koheselt armub, mis aga tekitab hulganisti küsmusi: “Kas Sergo on homo? Kas mina meeldin talle? Kas märgid, mida arvan nägevat, pole pelgalt fantaasia?” jne. Olukorra muudavad veelgi keerulisemaks peagi seltskonnaga liituv Liina ja hirmuäratav Jüri…
Ühe hingetõmbega kaheksateistaastase Caspari poolt kirja pandut tasub lugeda, kes tunneb ennast ära, kes avardab oma silmaringi, kes naudib ilusat armastuslugu.
Ivar Sild „Tantsiv linn“
Ivar Silla romaan kirjeldab Tallinna gay-kogukonna elu, tegemist on autentse materjaliga. Raamatu tegelased tantsivad ennastunustavalt Tallinna ööklubides, mis tõstatab tantsimise romaani keskseks sündmuseks.
Romaanis on kaks keskset tegelast, kellest üks on homoprostituut ja teine oma homoseksuaalsust avastav filoloogiaüliõpilane. Kaks paralleelset liini, milles homoprostituut kirjeldab üpris naturalistlikult oma kogemusi raha eest meeste lõbustajana, üliõpilane aga avameelselt oma seksuaalset eneseleidmist. Romaanis on nähtav allusioon filmidele „Ava oma silmad“ ja „Vanilla Sky“ – pärast vägivaldset rünnakut kaotab ilus lõbupoiss oma põhilise väärtuse – kauni välimuse – ja peab oma senise elu ning põhimõtted ümber hindama. Romaani lõpus kaks peategelast kohtuvad ja…
Marek Kahro „Päikseta paradiis“
Uku Ratt vihkas juute, vabamüürlasi, sante, venelasi, neegreid, muhameedlasi, hiinlasi ja sotsialiste – kõige enam aga homosid. Ta olevat kunagi ühe kaheksateistaastase homopoisi auto peale võtnud, oma garaaži viinud ja seal kõvasti «töödelnud». Viimaks olevat ta sinikalisele poisile harjavarre pärakusse torganud.
Gert, keda kummitavad valusad mälestused, otsustab jätkata puhtalt lehelt ja satub elama värvikate asukatega Supilinna lobudikku. Ta kiindub sügavalt inimesse, kes annab ta elule uue tähenduse, ehkki esmapilgul paistab, et neid kahte ei seo miski peale selle, et mõlemad on mehed. Suutmata tundeid alistada, teeb Gert riskantse sammu: ta jääb ausaks nii iseenda kui ka lähedaste vastu.
Marek Kahro romaan «Päikseta paradiis» on ilukirjanduslik sissevaade homoseksuaalsesse subkultuuri. Raamatu tegevus leiab aset Tartu ülikoolis, Supilinnas, Zavoodis ja muudes Tartuga seotud tuntud paikades.
Jan Beltrán „La mala vida ehk neetud elu“
Jan Beltrani kirjanikunime taha varjuv eestlane on sündinud 1970. aastal Võrumaal. Ta on elanud kümmekond aastat Lõuna-Euroopas ning lõpuks leidnud oma koha Hispaanias Barcelonas. Jan Beltrani kireks on inimeste elulugude ja saatuste uurimine. Romaanis „La mala vida ehk neetud elu“ põimuvad erinevatest ühiskondadest pärit kolme peategelase keerulised eluteed. Nõukogude Eestis kasvanud Kristian seikleb Moskva kaudu vabasse maailma, otsides iseennast ja armastust. Kodusõja ajal sündinud ja Franco reziimi üle elanud hispaanlanna Rosa säilitab elurõõmu hoolimata kõigist talle osaks saanud kannatustest. Preestri poolt lapsepõlves väärkoheldud mehhiklane Antonio loodab, et kõigevägevam annab talle andeks tema pöörase kaksikelu. Kuid siis ristuvad nende kolme värvika tegelase saatused Barcelonas.
Vaido Neigaus „Mees Metsast“
See raamat on eelkõige unistuste täitumise lugu. Ülima siiruse, aususe ja otsekohesusega pajatab Vaido oma inimeseks kasvamise loo häbenemata ühtki tunnet, mis teda sellel teekonnal vallanud on. Raamat on kirjutatud lihtsalt ja vabalt. Loo autor püüab kõiki inimesi, kellega elu teda kokku on viinud, mõista. Lapsepõlv möödus väikeses kohas, kus inimestel pole midagi teha ja kõik, mis erineb, tekitab viha ja trotsi selle erineva vastu. Kiusamine ja mõnitamine ei murdnud Vaidot vaid vastupidiselt aitas tal iseennast avastada ja mõista. Ebameeldivas kogemuses nägi autor võimalust tugevaks muutuda ja iseendaks jääda. See on inimese lugu kes julgeb tunnistada oma olemust. Raamat on väga hea materjal homoseksuaalsuse mõistmisel ning võiks olla soovituslik kirjandus vanemas kooliastmes. Loos ei puudu ka pettumused ja inimsuhete keerukus mis aga pole Vaidosse jätnud kübetki kibestumust. Pühendumus muusikale on teine läbiv joon raamatus. Autor kirjeldab oma artistiks kujunemist. Kogu kirjutatud muusika on paralleel isiksuse kujunemisega.
Krister Kivi „Üksteist“
Eestiga vaid kaudselt seotud raamat räägib maailmast, kus elatakse miljonite keskel, kuid märgatakse neist vaid mõnda üksikut; sümbolitest, mis tähendavad ühel hetkel kõike ja teisel mitte midagi; klammerdumisest ning sellele järgnevast allakäigust. Mida me üksteisest tahame? Miks vapustab mõni inimene meid hingepõhjani, kuid teine möödub jätmata ühtegi jälge? Mis aitab siis, kui miski ei aita — alkohol, tarokaardid või psühhoterapeudid?
Psühholoog Tiina Jõgeda sõnutsi kõneleb osaliselt lähitulevikus toimuva tegevustikuga teos „armastusest, mis seisab läbistamatu müürina kahe inimese vahel“, režissöör Kadri Kõusaar aga nendib, et „meeleolult ja mõttelt meenutab Krister Kivi romaan Tom Fordi filmi “Üksik mees” — see on nukratooniline, nüansirikas ja väljapeetult stiilne“
Rain Resmeldt Uusen “Ma väärin end”
Ülikoolis ajakirjanikuks, andragoogiks, sotsiaaltöötajaks ja programmeerijaks õppida üritanud elunautleja Rain Resmeldt Uusen valmistub poliitilisest meediatööst läbipõlenuna oma neljakümnendaks sünnipäevaks. Selle tähistamiseks ning keskeakriisile lähenevatest mõtetest vabanemiseks otsustab ta teha endale kingituse – puhata ringreisil Indiasse ja vedeleda Goa rannaliival mediteerides. Teistele alati särava ja tegusana, vahel ka ülbe ja otsekohesena tunduva geimehe sees on vastuolud jõudmas plahvatuseni. Puhkus Araabia mere ääres tundub parim plaan endas selgusele jõudmiseks. Sellest reisist ja ühest saatuslikust kohtumisest saab alguse aga midagi oluliselt suuremat … Kolme nädala pikkune ringreis kujuneb 314 päeva kestvaks rännakuks, mis sunnib avama armastuse kinni kiilunud laegast. Lahendus on aga ootamatult kosmiline.
Andrus Kasemaa “Vanapoiss”
Vanapoiss elab tavalist elu. Nagu kõik inimesed. Võib-olla on ta natuke kurjem, sest ta on kogu aeg üksi. Tal on nii palju aega mõelda endamisi. Arutada.
Vanapoisi süda on julge, kartmatu, hulljulge, hull. Jobu ja kirglik.
Vanapoisid on nagu vanamutid, ei karda kedagi, hoiavad üleval seda maailma.
Vanapoiss on see, kui sa täna küsisid käterätti ja ma andsin sulle padjapüüri ja sa küsisid, et kas see ongi käterätt. Ja ma vastasin, et jah. Ja sa leppisid sellega ja pühkisid käsi padjapüüri sisse. Kui nii, siis nii. Ütlesid sa. Ja ma imestasin, et sa leppisid.
Ketlin Priilinn “Sefiirist loss”
Raamat räägib sellest, kui Inga-Kerstin kolib uude kohta ja sõbruneb uues koolis argliku ja omaette hoidva Jakobiga. Kuid tundub, et poisil on mingi saladus ja õigupoolest ju ongi. Nimelt on poiss gei.
Jakob hakkab Inga-Kerstinit rohkem usaldama ja siis tunnistabki tüdrukule oma orjentatsiooni.
Sellepeale tekib Inga-Kerstinil ja tema sõbrannal Kailal idee minna geibaari. Seal kohtubki Jakob ühe poisiga. Aga kahjuks näeb neid baarist väljumas klassikaaslased ja siis hakkab pihta üks suur kiusamine. Sest nüüd teavad kõik, et Jakob on gei.
Inga-Kerstin ja Kaila aitavad Jakopit ja hakkavad kiusajatele vastu aga kiusajad on tugevamad. Nii juhtubki kõige hullem. Nimelt lähevad poisid Jakopile kallale ja Jakop satub haiglasse, kus hiljem sureb.
Inga-Kerstin sai hästi läbi Jakopi perega, kuigi perel polnud aimugi mis koolis tegelikult toimub. Jakopi vanemad tõid suure hulga sefiiri koju ning Jakop ja Inga-Kerstin ehitasid sellest lossi. Enne kui kõik lõppes…. (meeldiblugeda.blogspot.com)
Jim Ashilevi “Nagu poisid vihma käes”
Jim Ashilevi näidendiraamat “Nagu poisid vihma käes” on Kultuurkapitali näidendipreemia laureaat ja ilmub Värske Raamatu sarja kolmanda teosena. “Nagu poisid vihma käes” räägib kolmest noorest mehest, kes on vabatahtlikult läinud kinnisesse raviasutusse, alternatiivsesse neuropsühholoogiahaiglasse Nartsissimo, et vabaneda oma foobiatest. Igaüks seisab silmitsi hirmudega: hirm vägivalla ees, hirm naiste ees, hirm ühiskonna ja elu ees. Äärmuslike meetoditega ravi käigus selguvad ja segunevad nii patsientide kui ravijate tegelikud ja kujuteldavad kompleksid, teravduvad võimusuhted, tekib lähedus, sünnib vägivald.
Helga-Johanna Kuusler “Romeo ja Julio”
„Romeo ja Julio“ on romantiline põnevik kõigile, kes armastavad kuulsate armastuslugude uustöötlusi, põnevust, närvikõdi ja särisevaid stseene. Tegevus ei toimu Verona linnas, vaid väljamõeldud Ladina-Ameerika riigis ning tegelased puutuvad kokku tänapäeval laialt levinud probleemidega: suur lõhe rikaste ja vaeste vahel ning rikaste karistamatus, korruptsioon, narkomaania, rasketest peredest pärit noorte ja puuetega inimeste probleemid igapäevaeluga toime tulemisel ning olukorrad, kus ühiskonnas kehtivad moraalinormid kirjutavad inimestele ette, keda nad tohivad armastada ja keda mitte.
Lugeja ees rullub lahti lugu sellest, kuidas ärahellitatud rikkurivõsust saab täiskasvanud mees, kes avastab endas soovi maailma paremaks muuta ja end ümbritsevaid inimesi aidata. Alguses ajendab teda selleks armastus, aga kui ta on kord ära tundnud, et tahab päriselt kellegi heaks midagi ära teha, ei lase ta end enam peatada ja kaldub kõrvale teelt, mille isa on tema jaoks paika pannud. Raskused, millega ta oma keelatud tunnetele järele andmisel silmitsi peab seisma, ei sunni teda taganema.
Ketlin Priilinn “Ta ei teinud seda”
Kui viieteistaastane Patricia katuselt surnuks kukub, peavad kõik seda enesetapuks. Tüdrukut ju kiusati koolis. Aga kas tõesti viisid ta niikaugele õelad klassikaaslased või on juhtunu taga hoopis midagi muud? Patricia kooliõde Lilli on kindel, et see tüdruk ei oleks küll ise katuselt alla hüpanud. Ta on veendunud, et Patricia tahtis elada. Mis siis juhtus? Just selles otsustab Lilli oma sõprade abiga selgusele jõuda, püüdes samal ajal toime tulla isiklike probleemidega ja esimese, ebatraditsioonilise armumisega, mida sugugi mitte kõik mõista ei suuda.
Sven Mikser “Vareda”
Vahest ei tea kuueteistkümneaastane Johannes isegi, kas see on lõpuni läbi elamata lein surnud mentori pärast või hoopis segastest peresuhetest põhjustatud ängistus, mis ta keset palavat suve võõrasse maanurka pagendusse ajab. Siin, tühjas koolimajas, mis kunagi oli mõisahäärber, tahab ta püüda oma unistust, ainsateks seltsilisteks pliiatsid, pintslid ja raamatud, Raffael, Tizian ja Caravaggio – ning paar kentsakavõitu kohalikku vanainimest. Kusagil kaugel eemal pöörleb maailm meeletute muutuste keerises, aga Varedal seisab aeg otsekui paigal. Vähemalt niikaua, kuni ilmuvad Margit ja Andreas…
„Vareda“ on lugu mälestustest, unistustest ja armastusest. See on lugu suurest suvest ja ühe noore inimese eneseavastamisest, mis on ühekorraga vabastav ja hirmutav, joovastav ja segadusse ajav.
Kui sa tead veel mõnda geiraamatut või oled selle ise kirjutanud, siis anna sellest teada: virgo@vikervaade.ee
Kasutatud allikad:
- Liina Saksing, Tartu ülikooli bakalaureusetöö, “Geiuurimus ja ilukirjandus” 2013
- Nele Tamson, Tartu ülikool, “Geikirjanduse sobivus kirjandusõpetuses alates 8. klassist” 2015
- meeldiblugeda.blogspot.com
- Apollo
Artikkel ilmus Vikervaates esmakordselt 27.02.2021. Uuendatud 30.01.2024.
Foto: Vikervaade
