Tänavune laulu- ja tantsupidu toob kokku ligi 200 000 osalist ja külalist, keda ühendab soov saada osa oma kultuuri hoidmise ja edasi kandmise suurüritusest. Inimesed tulevad koos töökaaslastega, kodukoha inimestega, perega, sõpruskonnaga, kooliga, LGBT+ kogukonnaga jne. Ja ükski neist kogukondadest ei ole õigem osalemaks sellel üritusel.
Laulu- ja tantsupeo eesmärk on tuua kokku inimesi üle kogu maailma, sooviga olla koos ning teha koos midagi nii võimast Eesti kultuuri hoidmiseks. Erinevad kogukonnad kogunevad ühisele üritusele, erinevate sümbolite all, mida uhkelt esitletakse riietel, lippudel, plakatitel, märkidel jne. Sellega näidatakse, kuidas erinevad inimesed ja kogukonnad moodustavad ühtse terviku.
Vikerkaarelipp on üks neist sümbolitest, mille alla koguneb üks kogukond tuhandete hulgast. Öelda, et see sümbol ei sobi laulu- ja tantsupeole on äärmiselt küüniline, eriti ajal, mil seda kõik teised kogukonnad tohivad ja väga ka teha tahavad. Vikerkaarelipp koondab enda alla sõbrad, perekonnad, kodukoha inimesed, töökaaslased, koolikaaslased jpm, kes soovivad ning tahavad just sel laulu- ja tantsupeol kõndida uhkelt sümboli all, mis neile on sama oluline, kui mõnele teisele näiteks oma kooli lippu all marssimine.
Aga milleks? Seda sama küsimust võiks küsida kõikidelt osalejatelt. Milleks sa kannad seda lippu? Milleks sa kannad neid riideid? Milleks sul on vaja näidata, et sa oled siin just selle kogukonnaga? Milleks üldse on vaja jaotada rongkäigul inimesed gruppidesse. Laseme kõigil läbisegi marssida, ühesuguse riietusega ja vaid sini-must-valge lipp käes. Aga ometi me kõik tahame sellel üritusel kuuluda kuskile pisemasse gruppi, mis meile on sarnasem ja armsam. Ja seda sellepärast, et see on osa inimese identiteedist – soovist kuuluda kuskile, soovist olla kellegagi sarnane, soovist olla osa mingist kogukonnast. Ja selles soovis ei ole mitte midagi halba, sest see on inimlik.
Seega ei ole vale koonduda ka vikerkaarelipu alla, sest see sümbol esindab täpselt seda sama, mida esindab näiteks kooli lipp, kodukandi vapp, rahvariie – ühtekuulumine, kokku hoidmine, austus, hoolime, koos laulmine, koos tantsimine, sõprus, armastus jpm. Nad ei vastandu ühelegi teisele kogukonnale, üritusele endale, meie kultuurile, Eestimaale. Vastupidi, vikerkaarelipu alla koondunud kogukond armastab seda maad sama palju, kui kõik need teised tuhanded kogukonnad, kes täna rongkäigul marsivad ja kes laulukaare all laulavad.
Selleaastase laulu- ja tantsupeo juhtmõte on “Minu arm”, mis on Lydia Koidula sulest saanud tähenduse oma maa hoidmisele ja kasvamisele. Sellel maal, kus on nii palju erinevaid inimesi ja kogukondi, on see mõte täna sama tähtis, kui siis, kui Koidula need read kirja pani. Me elame ajal, mil Eestis elavad inimesed vihkavad teisi Eestis elavaid inimesi. See on aeg, mil me oleme sõjas iseendaga, selle maaga, mida ühiselt nii oluliseks peame.
See on aeg, mil oleme unustamas seda, mis päriselt oluline on – ühtekuulumine, koos tegemine, koos olemine, ühine kultuuripärand ja selle hoidmine. See on aeg, mil oleme unustanud, kes päriselt Eestimaal elavad – erinevad inimesed, erinevates kogukondades, keda ühendab armastus oma maa ja kultuuri vastu. Ja tegelikult ongi täna õnnelikud just need inimesed, kes saavad koguneda laulu- ja tantsupeol sümbolite alla, mis neile kõige armsamad on.
Seega ma loodan, et täna ei ole keegi oma südames üksi ning et igaühel on kogukond kõrval ja ta tunneb, et on osa sellest ning kogu laulu- ja tantsupeost.
tekst: Kristel Rannaääre
foto: Aivar Pihelgas / 2019.laulupidu.ee
