Abieluvõrdsuse küsimusest sai Reformierakonna reaalsuskontroll, mis näitab, et Kallase tugev rahvusvaheline kuvand ning 30 tuhat häält pole argument ajatolladele erakonna juhatuses, kirjutab siseministri kommunikatsiooninõunik Vootele Päi sotsiaalmeedias.
Reformierakonda valiti Kaja Kallase võimeka, avatud ja euroopaliku kuvandi tõttu, mis kandus ka erakonnale. Abieluvõrdsuse küsimusest sai seevastu reaalsuskontroll, mis näitab, et Kallase tugev rahvusvaheline kuvand ning 30 tuhat häält pole argument ajatolladele erakonna juhatuses. Isegi mitte see, et ca 70% reformierakonna enda valijatest (sama palju kui sotsidel ja pisut rohkemgi kui Eesti 200-l) toetab abieluvõrdsust. Kaja Kallast isiklikult pole mõtet seega süüdistada, lihtsalt tema partei arvutab teise matemaatikaga.
Reformierakond mõtleb juba järgmistele ja ülejärgmistele valimistele, kus esiteks ei piisa edu hoidmiseks suurlinnadest vaid oma hääled tuleb korjata ka konservatiivsematest maapiirkondadest. Teiseks võib olla osa kalkulatsioonist välismaa kogemus, kus paari aastaga pärast abieluvõrdsuse kehtestamist saab see ühiskonnas tuntava enamuse poolehoiu. Tavaloogikas räägiks see abieluvõrdsuse kasuks, aga Reformierakonna poliitloogikas tähendaks see, et järgmistel valimistel oleks üks polariseeriv väärtus/teema vähem. Reformierakonna edu tagab vastandumistaktika, kus alati on ohtlik „teine“ kelle eest Eestit kindlalt hoida. Ebakindel on praeguse seisuga aga see, et 4 aasta pärast Keskerakonnast enam vastast on, mistõttu tuleb tagada, et ka siis saaks päevakorda tuua põhimõttelised väärtuskonfliktid EKRE-ga. Vähemuste õigused on selles kontekstis asendamatu teema.
Erinevalt varasemast pole sellel teemal oravatel koalitsioonipartnerit, keda takistamises süüdistada ning abieluvõrdsusega ei kaasneks ka kulu, mis võimaldaks selle eelarvetasakaalu ettekäändel välistada. Seepärast on oma „progressiivse põlle“ puhastamiseks lagedale tuldud paiguti kummaliste, paiguti (minu hinnangul) oma valijate jaoks solvavate argumentidega. Näiteks:
1) „Abieluvõrdsus on liiga polariseeriv teema ühiskonnas“ – väga 50/50 on olnud pea kõigis riikides enne kehtestamist ning juba aasta-paariga pärast kehtestamist kasvab toetus ühiskonnas tugeva enamuseni. Prantsusmaal oli toetus abieluvõrdsusele 2012. aastal 50-60% vahel enne kui 2013. mindi abieluvõrdsuse peale ning pärast seda pole see olnud enam kordagi teema ka Le Pen-ide juhitud parempopulistide ega ühegi teise poliitilise jõu jaoks. Sarnane stsenaarium oli ka meile lähemal Taanis ja Rootsis. Meie tänane avalik arvamus abieluvõrduse osas näitab, et Eesti rahvas pole neist riikidest kuidagi kehvem – antud juhul tuleneb kvaliteedierinevus siiski valitsejast, mitte tema valijatest.
2) „Valimiste põhiteema oli julgeolek“ – Jah, Reformierakonnale võitis need valimised Ukraina sõda, aga ühe rahva sõja ja tragöödia niivõrd küüniline kasutamine on pisut maitselage. Piinlikkust lisab olukorrale fakt, et just sõja tõttu ning Venemaa väärtusruumist selgemaks eristumiseks on Ukraina täna ja praegu liikumas abieluvõrdsuse poole – vastavasisuline eelnõu esitati Ukraina Ülemraadas 7. märtsil. Reformierakonna sõnul ei saa Eestis abieluvõrdsust teemaks võtta Ukraina sõja tõttu, aga Ukrainas (mis päriselt, tegelikult ka sõjas on) on abieluvõrdsus teemaks. Ja mitte vaatamata vaid tänu sõjale, sest Ukraina poliitikud on mõistnud, et just sõjas on oluline a) oma vastase väärtusruumist selgemalt eristuda b) et riik tagaks kõigile oma kodanikele võrdsed õigused ja vabadused, mida inimesed tahaks kaitsta.
Ukraina loogika on sealjuures hea näide, et abieluvõrdsus pole lihtsalt mingi „moraalne roosa ila“, mis teenib pisikese vähemuse huve vaid sellel on laiem mõju ühiskonnale, selle väärtusruumi aga ka riigi väliskuvandi kujundamisele. Isegi kui ei teki tohutut samasooliste paaride abiellumise lainet, muudab see ühiskonna suhtumist ning annab vähemustele validatsiooni ja tunnustuse, et nad on võrdsed ja ühiskonda kaasatud, mitte pool-õiguslik siseopositsioon. Nendel „emotsionaalsetel argumentidel“ on aga väga praktilised kaalutlused – kõikjal, kus abieluvõrdsus on vastu võetud, on täheldatud enesetappude, aga näiteks ka laiemalt riskikäitumise ja vaimse tervise probleemide vähenemist. Abieluvõrdsus ei maksa riigile midagi, aga suitsiidid, riskikäitumine ja vaimse tervise probleemid küll. Seega sa ei pea olema homo, et see sind otseselt puudutaks – piisab täiesti sellest, et oled inimene.
Mõistes Reformierakonna dilemmat on eelmainitud sisulise poole (enesetapud jms.) kõrval kurvastav katse sirgeselgsuse näitamise asemel mingi hämaga omaenda valijatest totusi teha. Ülekaaluka enamuse poolehoiu puudumise tõttu millegi tegemata jätmine pole adekvaatne ega kvaliteetne valitsemine – sellisel juhul ei saaks kunagi tõsta ühtki maksu ega kehtestada mingeid uusi piiranguid. Lausa madal on tuua ettekäändeks teise rahva sõda. Kirsiks tordile esitleda töövõiduna kooseluseaduse rakendusakte, mis justkui võrreldavad abieluvõrdsusega. Ei ole, ei sisuliselt ega vormiliselt. Me räägime ca 200-st leheküljest rakendusaktidest selle asemel, et muuta olemasolevas perekonnaseaduses ära 2 sõna, mis võimaldaks samasoolistele paaridele päriselt võrdse kohtlemise riigi poolt.
Vaadates Reformierakonna tulevast fraktsiooni pole usutav, et hääled ei tuleks kokku. Hea tahtmise ja vähesegi julguse korral saaks ref anda abieluvõrdsuse hääletuse „vabaks“, et kõik 37 ref-i saadikut saaksid hääletada südametunnistuse järgi. Sotside ja Eesti 200-ga piisaks ka 28-st ref-i häälest, 10 võiks riigikogu kohvikusse jääda istuma. See pole aga variant, sest Reformierakonna abieluvõrdsuse vastased ajatollad ei tahaks oma nime ja näoga siduda vastu- või puudutav häält, sest tegelikult tahaks ka järgmisteks valimisteks säilitada oma mitmepalgelise näo liberaalset poolt.
Autor: Vootele Päi
Foto: Andres Raudjalg
