Laupäeval, 11. juunil kell 13 toimub LGBT+ kogukonna ja toetajate marss Tartu Pride, mis on pühendatud Eesti LGBT+ inimeste ajaloole. Suur pride-marss toimub esmakordselt Tartus ning seda korraldavad MTÜ Tartu LGBT+, Vikerruum ja Eesti LGBT Ühing.Tartu Pride tähistab marsiga 30 aasta möödumist homoseksuaalsuse dekriminaliseerimisest, kuigi esimest korda tehti vastav seadusemuudatus iseseisvas Eestis juba 1929. aastal. 1990. aastal asutati Eestis ka terve Baltikumi esimene LGBT-organisatsioon Eesti Lesbiliit, millele järgnesid samal kümnendil Eesti Gayliit ja trans inimeste ühendus Gendy. Sõnumiga “Kaua võib?” on Tartu Pride’i eesmärk tähistamise kõrval juhtida tähelepanu ka sellele, et mitme aastakümne jooksul on riik LGBT+ inimeste õiguste tagamiseks astunud vaid üksikuid samme. Tänaseni pole seadustatud samast soost paaride abielu ega isegi vastu võetud 2014. aasta kooseluseaduse rakendussätteid. Huvikaitsjate sõnul vajab uuendamist ka 1990. aastatest pärit trans-inimeste soo tunnustamise protsess.MTÜ Tartu LGBT+ tegevjuht ja üks Tartu Pride’i korraldajatest Kaisa Linn leiab, et üritus loob võimaluse tähistada üksteise erinevusi ja sarnasusi ning ühiseid saavutusi, samas teadvustades muutust vajavaid murekohti. “Tartu on noorte tarkade inimeste linn, kes hoolivad tulevikust. Sellepärast on oluline kaasata Tartut võitlusesse inimõiguste eest,” lisas Linn.Eesti LGBT Ühingu koostöö koordinaator ja ürituse korraldaja Anette Mäletjärv hindab pride’i kui üritust, mis lisab LGBT+ inimestele ühiskonnas nähtavust: “LGBT+ inimeste, eriti trans-inimeste õiguste ja heaolu arengus on pikemat aega olnud seisak ning me tuleme tänavatele, et küsida, kaua võib.”Pride-marssi tervitab ka Tartu abilinnapea Gea Kangilaski, kes pälvis tänavu Eesti LGBT Ühingult vikerkaarekangelase auhinna. Kangilaski peab Tartut avatud, rahvusvaheliseks ja mitmekultuuriliseks linnaks: “Tartu pakub sõbralikku kodu ja võimalust eneseteostuseks kõigile inimestele olenemata soost, seksuaalsusest, rahvusest või usust. Just seepärast tervitan Pride’i toimumist Tartus – et pühendada üks pidupäev avatud ja sõbralikule Tartule. Tulgu pride tulevikuski meile!”Lisaks marsile toimub sel nädalal teisigi pride-kuu üritusi Tartus ja Tallinnas. Näiteks astub 9. juunil Odeonis lavale House of Danger dragi ja burleskiga, 11. juunil tähistab Sveta baaris esimest sünnipäeva Moskvas alguse saanud kväär tehnopidude sari Popoff Kitchen. Genialistide Klubis toimub 8. juunil marsieelne plakatite töötuba, pärast marssi aga Vikerruumi korraldatud Tartu Pride’i ametlik lõpupidu.Tartu Pride’i korraldavad MTÜ Tartu LGBT+, Vikerruum ja Eesti LGBT Ühing. Eelmisel aastal toimus Tallinnas marsi asemel pride’i rattasõit Vikervelo. Rahvusvaheline Baltic Pride leidis Eestis aset viimati 2017. aastal.
Helgi Saldo protestisärgid on tagasi
Idaeuroopa kehaõudus Helgi Saldo jätkab kohalikule LGBTQ+ kogukonnale protestisärkide loomist. Uued Tartu Pride’ist inspireeritud T-särgid on saadaval Caps Locki veebipoes.„Kuigi LGBT+ inimesi toetavaid üritusi, aktsioone ja kogunemisi on Tartus olnud ka varasemalt, toimub Eesti LGBT Ühingu ametlik protestimarss läbi linna esmakordselt,” märkis Helgi Saldo. Särkidele loodud kollaažid kasutavad kunagise Tartu päevalehe Edasi päismikku, mõtestades ümber ajaloolist ning suunates tähelepanu poliitilisele seisakule LGBT+ seadusloomes.„Eesti LGBT+ inimesed tahavad, et pärast pikka ootamist saaks vastu võetud kooseluseaduse rakendusaktid ja transinimestel oleks vabadus otsustada oma soo üle ilma arstide ja ministrite nõusolekuta,” nentis Helgi. „Homoseksuaalsuse dekriminaliseerimisest on möödas 30 aastat, rahvas on valmis olnud juba ammu. On aeg teha sammud edasi.”Helgi Saldo särgid on müügil Caps Lock veebipoes, kus on võimalik tellida ka Lilla Agenda fännisärke ja isetehtud sõnumiga riideid. Soodushinnaga on Helgi kollektsioonist müügis viimased punased „Mine viltu” pusad, mille tulud annetavad Helgi ja Caps Lock Eesti LGBT Ühingule.Drag-esineja ja aktivist Helgi Saldo on varemgi innustanud siinset kvääri kogukonda otsima aktiivselt oma häält ja edastama olulisi sõnumeid huumori ja empaatiaga. Esimene „Mine viltu” kollektsioon sai loodud koostöös Tartu kollektiiviga ÄSS möödunud aasta aprillis.Tartu LGBT+ marss algab laupäeval, 11. juunil kell 13.00 Tartus Vanemuise pargis. Tartu Pride 2022 Facebookis: https://www.facebook.com/events/528989572300811Osta särke siit: https://capslock.ee/collections/helgi
Taavi Koppel: Kurjategijatest vabadeks Eesti inimesteks
Eesti LGBT+ ajaloo uurija Taavi Koppel kirjutab homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise 30. aastapäeval selle märgilise otsuse mõjust, taustast ja ühest vingest peost.31. mail 1992 kogunesid Eesti Lesbiliidu, Eesti Gayliidu ja Härjapea Meeste Seltsiga seotud inimesed Tallinna Kotka tänaval asunud tehnikakooli aulasse, et maha pidada üks suur pidu. Tegemist ei olnud mingi tavalise olenguga, vaid märgilise sündmusega LGBT+ kogukonnale. Liberation Party nime kandnud peo vältel tantsiti end sümboolselt nõukogudeaegsetest kurjategijatest vabadeks Eesti inimesteks. Südaöösel hakkas nimelt kehtima uus kriminaalkoodeks, mis ei määranud enam meestevahelise seksi eest karistust. Seni kehtinud Eesti NSV kriminaalkoodeksi paragrahv 118 alusel oli võimalik homo- ja biseksuaalsetele meestele määrata teise mehega läheduse otsimise eest reaalset vanglakaristust.Ajaloolised otsusedEesti on üks väheseid riike, mis on langetanud selle otsuse kaks korda. Nimelt pea sada aastat tagasi seadustas riigikogu esimest korda homoseksuaalsuse. Olukord oli 1990. aastate algusega paljuski sarnane: iseseisvuse väljakuulutamisele järgnes üleminekuaeg, kus asuti riiki ja selle institutsioone üles ehitama. Uute seaduste loomiseni jäid kehtima varasemad Vene keisririigi omad. 1929. aasta kriminaalseadustik dekriminaliseeris alates 1935. aasta algusest meestevahelise seksi. Selle tulemusena oli Eesti üheks kõige LGBT+ sõbralikumaks riigiks sõdadevahelisel ajal. Seda mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas. Eesti seadustas homoseksuaalsuse enne kui näiteks Rootsi (1944), Saksamaa (1969), Soome (1971), Suurbritannia (1982), Austraalia (1997) või Ameerika Ühendriigid (2003). Eestit võib pidada üheks LGBT+ õiguste teerajajaks maailmas. See asjaolu pöörab pahupidi laialt levinud arvamuse, et Eesti koos teiste Ida-Euroopa riikidega on läbi oma ajaloo püüdnud Lääne-Euroopale LGBT+ õigustega järgi jõuda. Vastupidi: Lääs jõudis mitukümmend aastat hiljem Eestile järgi.Paraku katkestas edumeelse ajastu nõukogude okupatsioon. Eesti NSV keelustas Nõukogude Liidu eeskujul meeste homoseksuaalsuse. Taasiseseisvumise järgselt kordas Eesti kiiresti oma 1929. aasta otsust. Samas erinevalt esimesest korrast dekriminaliseeriti seekord homoseksuaalsus vajadusest. Nimelt võttis Eesti selge suuna Läände. Erinevate Lääne institutsioonidega lõimumiseks pidi riik oma seadusandluse ühildama toonaste Euroopa standarditega. Homoseksuaalsuse kriminaliseerimine oli ühest paljudest takistustest, mille pidi Eesti Euroopasse jõudmiseks likvideerima. Seetõttu tegutses toonane Eesti Ülemnõukogu otsustavalt ja kiirelt. Ehkki 1992. aasta otsus oli Eestile vahendiks Euroopasse jõudmiseks, ei vähenda see selle sammu olulisust ega märgilisust.VabanemineMida arvasid pöördelisest sündmusest toonased aktivistid? Eesti Gayliit kommenteeris sügisel 1992 riigi otsuse mõju järgnevalt: “Eesti uus kriminaalkoodeks, milles ei ole enam kurikuulsat 118. paragrahvi, on homoseksualistide suhtes palju leebem ning see tõi kergendust tuhandetele inimestele, kes seni pidevalt hirmu all elasid. Nõndanimetatud seksuaalne vähemus haarab aga kõiki Eesti ühiskonna kihte ning selle vähemuse vabastamine on ka kogu meie ühiskonna sisemise vabanemise märgiks.” Eesti Lesbiliidu aktivist ütles Eesti Ekspressile, et “oleme väga rõõmsad uue Krk üle, kuigi ka seal on ebaõnnestunud kohti, näiteks kasutatakse ikka veel sõna pederastia”. Nimelt ei kaotanud uus kriminaalkoodeks nõukogude-aegset paragrahvi 118, vaid seda kohendati nii, et meestevahelise konsensusliku seksi eest karistust ette ei nähtud. Paragrahv visati ajaloo prügikasti alles 2001. aastal, kui Riigikogu võttis vastu uue karistusseadustiku.Homoseksuaalsuse seadustamine oli taasiseseisvunud Eesti alustrajav otsus, millega riik asus looma ühiskonda, mis arvestaks senisest rohkem LGBT+ inimestega. Selle otsuse mõju LGBT+ inimeste vaimsele ja füüsilisele heaolule ei ole võimalik üle hinnata. Selle sammuta ei oleks paljud inimesed tundnud end piisavalt turvaliselt, et välja tulla. Pea võimatu oleks olnud avalikult asuda LGBT+ kogukondi ehitama. Ilma dekriminaliseerimiseta ei oleks meil võimalik end kaitsta vaenu ja diskrimineerimise eest. Me ei räägiks täna ei abieluvõrdsusest ega kooseluseaduse rakendusaktidest.Meenutame hetkeks kõiki neid sadu ja tuhandeid nimetuid inimesi, kelle elu paragrahv 118 ära rikkus. Neid, kes ei saanud selle tõttu kunagi täiel rinnal elu nautida. Neid, kellel ei olnud toetavat tugivõrgustikku ega hoolivat riiki. Neid, keda sunniti ühiskonna äärealadele end varjama ja häbenema. Neid, kes proovisid või keda sunniti end muutma. Neid, kes lõpuks ei suutnudki endaga rahu sõlmida. Tänan kõiki neid, kes võtsid sõna LGBT+ inimeste kaitseks siis, kui homoseksuaalsus oli kriminaalkuritegu. Kes kirjutasid toona ajalehtedesse toetavaid artikleid. Kes olid oma lähedastele inimestele toeks. Aitäh Eesti Ülemnõukogu liikmetele selle väga olulise otsuse eest, mille mõju me kõik täna tunneme!Liberation Party aga möödus soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Eestlaste kõrval tähistasid sündmust nii kohalikud venelased kui ka üle lahe kohale sõitnud soomlased. Hommikuni jätkus nii tantsulusti kui ka keelekastet.Allikad:Seksuaalvähemused tähistasid uut kriminaalkoodeksit. Eesti Ekspress. 5.06.1992Eesti Gayliit. Seksuaalvähemuste eksistentsi võimalikkusest Eestis. Päevaleht. 8.09.1992Kalkun, Andreas (2018). Ajalugu, mida polnud? Homoseksuaalse iha jäljed kolmes kohtuasjas. Mäetagused, 71, 143−174. https://www.folklore.ee/tagused/nr71/kalkun.pdfFoto: Joanna Adeele Siig
