Taavi Koppel: Kurjategijatest vabadeks Eesti inimesteks

Eesti LGBT+ ajaloo uurija Taavi Koppel kirjutab homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise 30. aastapäeval selle märgilise otsuse mõjust, taustast ja ühest vingest peost.

31. mail 1992 kogunesid Eesti Lesbiliidu, Eesti Gayliidu ja Härjapea Meeste Seltsiga seotud inimesed Tallinna Kotka tänaval asunud tehnikakooli aulasse, et maha pidada üks suur pidu. Tegemist ei olnud mingi tavalise olenguga, vaid märgilise sündmusega LGBT+ kogukonnale. Liberation Party nime kandnud peo vältel tantsiti end sümboolselt nõukogudeaegsetest kurjategijatest vabadeks Eesti inimesteks. Südaöösel hakkas nimelt kehtima uus kriminaalkoodeks, mis ei määranud enam meestevahelise seksi eest karistust. Seni kehtinud Eesti NSV kriminaalkoodeksi paragrahv 118 alusel oli võimalik homo- ja biseksuaalsetele meestele määrata teise mehega läheduse otsimise eest reaalset vanglakaristust.

Ajaloolised otsused

Eesti on üks väheseid riike, mis on langetanud selle otsuse kaks korda. Nimelt pea sada aastat tagasi seadustas riigikogu esimest korda homoseksuaalsuse. Olukord oli 1990. aastate algusega paljuski sarnane: iseseisvuse väljakuulutamisele järgnes üleminekuaeg, kus asuti riiki ja selle institutsioone üles ehitama. Uute seaduste loomiseni jäid kehtima varasemad Vene keisririigi omad. 1929. aasta kriminaalseadustik dekriminaliseeris alates 1935. aasta algusest meestevahelise seksi. Selle tulemusena oli Eesti üheks kõige LGBT+ sõbralikumaks riigiks sõdadevahelisel ajal. Seda mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas. Eesti seadustas homoseksuaalsuse enne kui näiteks Rootsi (1944), Saksamaa (1969), Soome (1971), Suurbritannia (1982), Austraalia (1997) või Ameerika Ühendriigid (2003). Eestit võib pidada üheks LGBT+ õiguste teerajajaks maailmas. See asjaolu pöörab pahupidi laialt levinud arvamuse, et Eesti koos teiste Ida-Euroopa riikidega on läbi oma ajaloo püüdnud Lääne-Euroopale LGBT+ õigustega järgi jõuda. Vastupidi: Lääs jõudis mitukümmend aastat hiljem Eestile järgi.

Paraku katkestas edumeelse ajastu nõukogude okupatsioon. Eesti NSV keelustas Nõukogude Liidu eeskujul meeste homoseksuaalsuse. Taasiseseisvumise järgselt kordas Eesti kiiresti oma 1929. aasta otsust. Samas erinevalt esimesest korrast dekriminaliseeriti seekord homoseksuaalsus vajadusest. Nimelt võttis Eesti selge suuna Läände. Erinevate Lääne institutsioonidega lõimumiseks pidi riik oma seadusandluse ühildama toonaste Euroopa standarditega. Homoseksuaalsuse kriminaliseerimine oli ühest paljudest takistustest, mille pidi Eesti Euroopasse jõudmiseks likvideerima. Seetõttu tegutses toonane Eesti Ülemnõukogu otsustavalt ja kiirelt. Ehkki 1992. aasta otsus oli Eestile vahendiks Euroopasse jõudmiseks, ei vähenda see selle sammu olulisust ega märgilisust.

Vabanemine

Mida arvasid pöördelisest sündmusest toonased aktivistid? Eesti Gayliit kommenteeris sügisel 1992 riigi otsuse mõju järgnevalt: “Eesti uus kriminaalkoodeks, milles ei ole enam kurikuulsat 118. paragrahvi, on homoseksualistide suhtes palju leebem ning see tõi kergendust tuhandetele inimestele, kes seni pidevalt hirmu all elasid. Nõndanimetatud seksuaalne vähemus haarab aga kõiki Eesti ühiskonna kihte ning selle vähemuse vabastamine on ka kogu meie ühiskonna sisemise vabanemise märgiks.” Eesti Lesbiliidu aktivist ütles Eesti Ekspressile, et “oleme väga rõõmsad uue Krk üle, kuigi ka seal on ebaõnnestunud kohti, näiteks kasutatakse ikka veel sõna pederastia”. Nimelt ei kaotanud uus kriminaalkoodeks nõukogude-aegset paragrahvi 118, vaid seda kohendati nii, et meestevahelise konsensusliku seksi eest karistust ette ei nähtud. Paragrahv visati ajaloo prügikasti alles 2001. aastal, kui Riigikogu võttis vastu uue karistusseadustiku.

Homoseksuaalsuse seadustamine oli taasiseseisvunud Eesti alustrajav otsus, millega riik asus looma ühiskonda, mis arvestaks senisest rohkem LGBT+ inimestega. Selle otsuse mõju LGBT+ inimeste vaimsele ja füüsilisele heaolule ei ole võimalik üle hinnata. Selle sammuta ei oleks paljud inimesed tundnud end piisavalt turvaliselt, et välja tulla. Pea võimatu oleks olnud avalikult asuda LGBT+ kogukondi ehitama. Ilma dekriminaliseerimiseta ei oleks meil võimalik end kaitsta vaenu ja diskrimineerimise eest. Me ei räägiks täna ei abieluvõrdsusest ega kooseluseaduse rakendusaktidest.

Meenutame hetkeks kõiki neid sadu ja tuhandeid nimetuid inimesi, kelle elu paragrahv 118 ära rikkus. Neid, kes ei saanud selle tõttu kunagi täiel rinnal elu nautida. Neid, kellel ei olnud toetavat tugivõrgustikku ega hoolivat riiki. Neid, keda sunniti ühiskonna äärealadele end varjama ja häbenema. Neid, kes proovisid või keda sunniti end muutma. Neid, kes lõpuks ei suutnudki endaga rahu sõlmida. Tänan kõiki neid, kes võtsid sõna LGBT+ inimeste kaitseks siis, kui homoseksuaalsus oli kriminaalkuritegu. Kes kirjutasid toona ajalehtedesse toetavaid artikleid. Kes olid oma lähedastele inimestele toeks. Aitäh Eesti Ülemnõukogu liikmetele selle väga olulise otsuse eest, mille mõju me kõik täna tunneme!

Liberation Party aga möödus soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Eestlaste kõrval tähistasid sündmust nii kohalikud venelased kui ka üle lahe kohale sõitnud soomlased. Hommikuni jätkus nii tantsulusti kui ka keelekastet.

Liberation Party pilet

Allikad:

Seksuaalvähemused tähistasid uut kriminaalkoodeksit. Eesti Ekspress. 5.06.1992

Eesti Gayliit. Seksuaalvähemuste eksistentsi võimalikkusest Eestis. Päevaleht.  8.09.1992

Kalkun, Andreas (2018). Ajalugu, mida polnud? Homoseksuaalse iha jäljed kolmes kohtuasjas. Mäetagused, 71, 143−174. https://www.folklore.ee/tagused/nr71/kalkun.pdf

Foto: Joanna Adeele Siig