Laupäeval toimub Tallinnas LGBT+ ühingu korraldatud järjekordne rongkäik Pride. Kavatsen seal ise osaleda, et olla toeks oma sõpradele ja tuttavatele, kes on veidi haruldasema seksuaalse orientatsiooniga ning on harjunud meie – heteroseksuaalide – survel enda olulisi elulisi vajadusi pisendama. Abieluvõrdsuse põhjendamisel on palju räägitud Lääneriikide edukatest näidetest ja maailma muutumisest ning isegi julgeoleku- ja majandusliku kasu argumente on toodud. Tegelikult on küsimus märksa lihtsam ja kohalikum: me ju eelkõige võitleme kõik omade eest – oma sõprade ja lähedaste eest.
Minu jaoks on see jabur ja ebaõiglane, et kui mu homoseksuaalse sättumusega sõber toetab mind minu suhte- ja eludraamades, siis teda abieluklubi uksest sisse ei lasta. Homosid teisejärguliseks tegev ja stigmatiseeriv seltskond, mis küll uuringute järgi üha vananeb ja kahaneb, räägib, et neil on hirm, aga nad ei räägi sellest kunstlikult tekitatud üleoleku- ja kuuluvustundest, mis seksuaalvähemuste põlgamisega ja sõimamisega kaasneb. Selle mõtestamata üleolekutundega saab hetkelist leevendust oma heitumusele. Määrid pool tuubi homopelukreemi valutavale kohale ja hakkabki parem. Seksuaalvähemused osutaksid oma vajadusi pisendades justkui osale meie ühiskonnast sotsiaalteenust, et see osa saaks end suurema ja võimsamana tunda. Ainult et selle “teenuse” tarbimine on tegelikult ühe vähemusgrupi teadlik ahistamine.
Eestlase homoviha on omaviha, klassisüsteem, milles ruulib heteroaadel. Kusjuures sinna aadelkonda kuulumiseks ei pea midagi tegema, sinna sünnitakse, nagu sünniti vanasti mõisniku perre. Häda on selles, et selline aadliseisus ise on väljamõeldis, samasugune, nagu oli see päris aadliseisus, millest tänaseks loobutud on. Ühel hetkel saadi lihtsalt aru, et sünniomaduste põhjal lahterdamine on jama ning et sellise väljamõeldud jaotusega lihtsalt kiusatakse inimesi ja õigustatakse majanduslikku ebavõrdsust. Eesti heteroaadelkond on praegu samas olukorras, kus baltisaksa mõisnikud olid sajand tagasi: nende alastust on märgatud, nad on kaotamas oma võimu ja seepärast nad nii kõvasti kiljuvadki. See kiljumine on üsna tüütult monotoonne, isegi leksika mõttes pole vahet, kas seksuaalvähemusi sarjab Wagneri võitleja või Riigikogu liige Evelin Poolamets – nende homofoobsuse allikas on üks, tõukudes Ida-Euroopa puhul nõukogude vanglakultuuri pärandist.
Kui isoleeritu või ideetuna peab inimene ennast tundma, et tal on vaja enda kuuluvustunde või poliitilise karjääri kindlustamiseks teist eestlast järjepidevalt “perverdiks” lahterdada? Homoviha on omaviha, viha oma küündimatuse vastu. Ebaküpsus ei ole Eestis keelatud, seda ei tohigi keelata. Küll aga on keelatud hirmu ja enesejälestuse teisendamine autoritaarsesse ühiskondlikku vormi. Heterode abieluprivileeg on sellise autoritaarsuse üks ilminguid, aga sellisena pigem ajalooline igand kui päriselt Eesti elu lõhkuv. Statistika näitab, et tõrksus homoabielude vastu on Eesti ühiskonnas jõudsalt lahtunud, lahtub edaspidigi. See ei välista muidugi, et ühismeedias või erakondades ei kasvatataks peale uusi heteroparuneid. Huvitav, et need, kes netis traditsioonilise abielu kaitseks sõna võtavad – me ei näe neid kusagil suhtepodcastides rääkimas abieluõnnest. Väljaspool homoviha konteksti ollakse abielu teemal vait. Aga kui samast soost inimesed tahavad abielluda, siis järsku muutub abielusõrmus oluliseks, justkui klubi- või partnerkaardiks, millega Õnnepalees eksklusiivselt šopata.
Lesbid ja geid on Eestis harjunud oma probleeme ja vajadusi pisendama. Kõike tehakse teosammul ja ülima ettevaatlikkusega – ehitame konsensust ja kasvatame arusaamist ning siis äkki triigime mingi väikese juriidilise kortsu jälle siledamaks. See ettevaatlikkus pole siiski ainult nõukaaja pärand, see on ka poliitilise vastasleeri poolt edukalt peale surutud õhustik. Seksuaalvähemused on olnud märksa vaiksemad ja viisakamad kui “perekonnaõiguslased”, kes on suutnud peale suruda oma narratiivi Eesti rahvaarvu vähendavast “homopropagandast”.
See on Eestis üldisem probleem liberaalsete mõtetega, et neid esitatakse justkui häbenedes või serveeritakse kui mingit Lääne ootust. On mõistetav, et erakonnapoliitikas ei taheta pakkuda platvormi vastaspoole valijaid mobiliseerivatele teemadele, aga nagu viimased aastad on näidanud, pole mingite teemade eiramine kuigi edukas strateegia. Vastaspool röögib eetri sellest hoolimata täis, õigupoolest ongi nende päralt kogu eeter, punutakse konspiratsiooniteooriaid, mille pinnast kobestab liberaalide strateegiline vaikimine. SALK soovitas ka valimiste eel abieluvõrdsusest mitte rääkida, sest see annab EKRE-le kaardid kätte. Äkki on Eesti liberalismis ülemäära palju pragmatismi? Praeguse liberaalse koalitsiooni jaoks oli ju ka abieluvõrdsuse teema esialgsel vaagimisel küsimuse all, et kumb jääb peale, kas väärtused või laiem pragmatism. Sellised mõrad ja arutelud on loomulikud, sest millegi vastased on alati ühtsemad, kui mingi nähtuse või idee pooldajad. Vastasus liidab. Mõrasid ei pea kartma, neid peab ühiselt uurima ja neile koos lahendusi otsima. Antud mõtteviis ongi demokraatia olemuslik eelis.
Liberaalne tiib on olnud passiivne ja arg teatud asjade ärategemisel. See on märk sellest, et mingi osa vastasleeri rünnakust on jõudnud sihtmärgini. Aga osa probleemist on ka n-ö instagrami-liberaalid. Eesti seksuaalvähemusi toetataksegi ka liberaalide leeris justkui mokaotsast. Liberaalne pinnapealsus – mh selline, mille ainsaks keskmeks on poliitkorrektsus – on liberaalsusele kõige suurem oht. Sellise pinnapealsuse haistab ka vastasleer ära ning lõhe tegelikkuse ja näilisuse vahel kasvab. Päriselt ollakse ju palju vähem “rohelised” kui välja lastakse paista. Palju vähem sallivamad kui öeldakse. On arusaadav, miks nii mõnegi jaoks paistab sellise kerge kahepalgelisusega võrreldes traditsioonilise perekonna eest võitlev leer oma kivistumuses hoopis meelekindlam. Kohati on kahtlus, et ka mõned nupukamad konservatiivid ise saavad aru, et on hakanud täiesti absurdset pläusti suust välja ajama, aga et tuleb edasi panna, sest et nii paistab, et meil on vähemalt selgroog olemas. Süda ja ajud on ammu kärbunud, aga selgroog, see on sirge!
Sõda on teinud asju klaarimaks selles plaanis, et millisesse väärtusruumi tahaksime kuuluda, ja mulle tundub, et me oleme mingist kangestusest üle saamas, asjad on liikumas ja ajad muutumas. Venemaa on hea näide sellest, milleni võib ühe ühiskonna viia seal vohav vanglamentaliteet koos oma selge klassihierarhiaga, mida aitab kinnistada “allalastute” klass. Kes sinna klassi kuuluvad – juudid, homod, meditsiinitöötajad, sotsid või muud vähemused – pole kokkuvõttes nii oluline, kui poliitiline süsteem ise, mis sellisel viisil rahva toetust hangib. Vanglamentaliteedi vastand on mõtlemine külluse, usalduse ja suuremeelsuse võtmes. Mitte, et abieluvõrdsuse toetamine oleks kuidagi suuremeelne žest Eesti valitsuselt või seda muutust toetavatelt eestlastelt. Eestlased ei jagune heterodeks ja homodeks, vaid eestlasteks, kes tõrjuvad teistsuguse seksuaalse sättumusega kaasmaalasi ja nendeks, kes neid mõistavad ja toetavad, sest et tõrjutust tervikuna võiks ühiskonnas olla vähem ja see on tegelikult lihtne viis selle vähendamiseks.
Eesti homofoobidel on seni kõlvanud homodega ühe laulukaare all laulda ja ühel staadionil rahvatantsu vihtuda, paljud neist on kindlasti ka Eesti homodega ühisel rongkäigul osalenud rahvariietesse kostümeeritult. Eesti homofoobide solidaarne ühisrongkäik Eesti homodega on Eesti kultuuri juba ammu sisse juurdunud formaat. Saan aru, et laulu- ja tantsupeo rongkäik on eestlase jaoks märksa turvalisem viis seksuaalvähemustega koos marssida kui Pride, aga laulu ja tantsu saab sealgi. Laupäeval kell üks toimuval Pride rongkäigul osalen ise ilma rahvarõivasteta, aga kes tahab, võib ka need tulles selga panna.
Autor: henrik Kalmet
Foto: Henri Siht
