Pride on otseses tõlkes uhkus. Uhkus olla selline nagu olen. Armastada ennast. Seda on vaja meil kõigil aeg-ajalt endale korrata!

LGBT kogukonnale on Pride oluline, sest erinevatel aegadel on teistsugune olemine olnud põlu all. Selleks, et koondada sarnaseid, on tekkinud LGBT organisatsioonid ja Pride’i liikumine. Koosolemises on jõudu ja lohutust.

Ma olen aastate jooksul erinevatel Pride’l osalenud ja ka esinenud.

Toon siinkohal mõned näited.

Minu esimene kokkupuude oli Pride’ga 1994. aastal Saksamaal, Kölnis. See toimusd juhuslikult kui me bussiekskursiooni seltskonnaga paariks tunniks linnas peatudes seal kirevat seltskonda kohtasime. Meie grupi inimestel oli siis ahhetamist palju!

Minu elu uhkemad Pride’d olid 2004. aastal Pariisis ja 2005. aastal Madriidis.

Vastavalt mõlema miljonilinna mastaabile olid ka Pride’i rongkäik ja pidustused suurejoonelised. Samuti võlus mind vabameelne atmosfäär linnas, mis kandus ka üle inimestele, kes otseselt Pride’ga ei olnud seotud.

Erilise koha võtab minu meenutustes esimene Pride Tallinnas 2004. aastal.  Selles osalemine oli mulle väga isiklik. Ma olin siis rohkem avaliku elu huviorbiidis ja ajakirjandus tundis minu tegemiste vastu huvi. Minust ilmus fotosid erinevates väljaannetest ja ma andsin ka sisulisi intervjuusid. Eesti inimeste üldine sallivus teistsuguste vastu oli siis ikka veel väga “õhuke”.

Ma olen mitmel Pride’l esinenud. Lisaks Eestile veel Riias, Helsingis, Stockholmis, Göteborgis, Uppsalas. Laulukavadesse olen alati põiminud LGBT kogukonnale oluliste artistide laule ja imagot ning seda teen ma ka jätkuvalt praegu.

Ma soovin Pride’s osalejatele meeleolukat ja sisukat aega!

Ja ärge unustage endale kordamast laulu sõnumit muusikalist “Linnupuur”
“I am what I am, I am my own special creation!”