Inimõiguste keskus toetab strateegilise kohtuasja raames OÜ Põntsu, mille esindaja soovis korraldada Viljandi lauluväljakul avalikku kogunemist. Viljandi linnavalitsus keelas selle ära, põhjendades otsust kogunemise sobimatusega Viljandi linna ja kogukonna konteksti. Inimõiguste keskuse ja OÜ Põntsu esindava vandeadvokaadi Kalle-Kaspar Sepperi hinnangul on linnavalitsuse otsus õigusliku aluseta, vastuolus Eesti põhiseadusega ja näide avaliku võimu kuritarvitamisest.
Kultuurikorraldusega tegelev OÜ Põnts plaanis korraldada 1. juunil rahumeelse avaliku kogunemise, mille sisuks oli Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivardi kunstiteosena loodud vikerkaarevärvilise kanga lahti rullimine ja kestuseks napilt pool tundi. Teos loodi näituse raames, mille eesmärk oli juhtida tähelepanu koolikiusamisele.
Viljandi Kultuuriakadeemia taustaga korraldaja tegutses heas usus ja seaduskuulekalt, broneerides Viljandi laululava ja registreerides ürituse avaliku koosolekuna Politsei- ja Piirivalveametis. Broneering kinnitatud, politsei luba olemas, tundus ürituse korraldamiseks põlevat roheline tuli.
18. mail otsustas Viljandi Linnavalitsus ootamatult, et avaliku koosoleku korraldamine linna territooriumil ehk Viljandi laululaval on keelatud. Juba aprillis oli Viljandi linn väljendanud oma suhtumist üritusse, jättes neile esitatud avaliku ürituse taotluse selle korraldamiseks menetlemata ja põhjendades seda väitega, et see “ei sobivat Viljandi linna konteksti ega vastavat kogukonna ootustele”.
Inimõiguste keskus otsustas toetada korraldaja kohtuteed linna vastu, sest tegemist on ühiskondlikult oluliste küsimustega vähemuste õigustest ja kogunemisvabadusest Eestis.
“See, et väike ja rahumeelne koolikiusamist käsitleva kunstiteose näitamine linnavalitsuselt keelu sai, tuli üllatusena,” kommenteerib linnavalitsuse otsust OÜ Põnts esindaja Eva Maris Küngas.”Olen Viljandis elanud juba mõnda aega ja pole märganud, et kogukond oleks kuidagi vähemuste vastu – just vastupidi, olen end siin väikelinnas niivõrd koduselt ja turvaliselt tundnud.”
Inimõiguste keskuse hinnangul riivab Viljandi Linnavalitsuse keeld ilma sisuliste põhjendusteta ja pärast kõigi vajalike kooskõlastuste olemasolu tõsiselt nii õiguspärase ootuse kui ka õiguskindluse põhimõtteid. “Taoline avaliku võimu käitumine omab heidutavat mõju kogunemisvabaduse kasutamisele,” sõnab keskuse sõnavabaduse ja võrdse kohtlemise ekspert Kelly Grossthal. “Kohtusse pöördumine on vajalik ja põhimõttelise tähtsusega, et tagada kõigile seadustes nimetatud vähemusgruppidele ka edaspidi tegelik võimalus oma põhiseaduslikku kogunemisvabadust kasutada.”
Viljandi Linnavalitsuse 18. mai otsus on seda kurioossem, et selles ei tooda ära ühtegi avalikku korda, turvalisust või julgeolekut puudutavat riski, mis kogunemise ärakeelamist avaliku võimu esindajate poolt võiks põhjendada. Niisuguseid põhjendamatuid ja seadusliku aluseta lauskeelde oleme pigem harjunud nägema riikides, mis ei austa demokraatiat ja vähemuste õigusi, olgu näiteks Ungari või Venemaa.
“Kogunemisvabadus on Eesti põhiseaduses kirjas oleva inimõigusena tagatud kõigile, sõltumata vanusest, parteilisest eelistusest, erivajadusest, seksuaalsest sättumusest või muudest seadustes tunnustatud alustest. Selle vabaduse piiramine on lubatud üksnes seaduses sätestatud alustel, taotledes legitiimset eesmärki ja olles proportsionaalne,” selgitab kohtusse pöördumise õiguslikke nüansse OÜ Põntsu esindava DEM Advokaadibüroo vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper. “Viljandi Linnavalitsuse otsuses puuduvad aga viited mistahes konkreetsetele avaliku korra, julgeoleku või teiste isikute õigustega seotud kaalutlustele, mis kogunemisvabaduse piirangut õigustaksid. Kohaliku omavalitsuse pädevus avaliku ruumi haldamisel ei anna õigust eirata Eesti seadusi.”
Inimõiguste keskus seisab Eesti eest, kus seadused kehtivad kõigile ühtmoodi ja avalikud teenused peavad olema kõigile võrdselt kättesaadavad. Oleme valmis pikaks kohtuteeks ja kutsume üles annetama, et katta kohtukulud.
Foto: Vikerkaarekangast on lahti rullitud varemgi. Fotol aktsioon Tallinnas Estonia teatri juures 2022. aasta jaanuaris.
Autor: Ivo Panasyuk

