Kuidas on muutunud LGBT+ teemade kajastus Eesti ühes mõjukaimas meelelahutuslikus uudistesaates „Reporter”? Tallinna Ülikooli tudeng Katriin Lepik uuris oma bakalaureusetöös ajavahemikku 2004–2023, analüüsides 74 uudislugu, mis käsitlesid LGBT+ temaatikat. Tulemused paljastavad nii arenguid kui ka visalt püsivaid probleeme.
Sõnad loovad reaalsust
Televisioon on multimodaalne meedium – see kasutab sõnu, pilti ja heli –, mis mõjutab vaatajate arusaamu ja hoiakuid. Lepiku uuring näitas, et seksuaalvähemustest rääkides on „Reporteris” keelekasutus ajas muutunud märgatavalt neutraalsemaks. Kui varasematel aastatel (2004–2010) esines sagedasti stigmatiseerivaid ja halvustava tooniga väljendeid nagu pede või homo, siis alates 2015. aastast hakkasid domineerima neutraalsed ja täpsed mõisted, näiteks gei, lesbi, biseksuaal ja LGBT+ kogukond.
Kehvasti defineeritud või halvustava sõnakasutusega lood on asendunud kirjeldavate ja toetavate käsitlustega, kus positsioon ei ole enam pealetükkiv ega hinnanguline. Sõna pride hakkas sagedamini esinema alates 2017. aastast, viidates positiivsele arengule keelekasutuse teadlikkuses.
Visuaalne pööre – vähem karnevali, rohkem igapäeva
Visuaalne kujutamine on samuti märgatavalt muutunud. Kui varasemalt domineerisid „Reporteri” kajastustes pride-paraadid ja erksavärvilised sümbolid – sageli liigselt rõhutatud või kontekstist välja rebitud kujul –, siis viimase kümnendi jooksul on rohkem tähelepanu pööratud tavainimeste kogemustele ja argipäevaelule.
Stereotüüpsed kujutised (nt meigitud mehed, vikerkaarekostüümid ainsa representatsioonina) on asendunud visuaalse mitmekesisusega: kasutatakse intervjuusid, autentseid perefotosid ja argiseid stseene, mis peegeldavad kogukonna mitmekesisust ja inimlikkust. See liikumine eemale „karnevalikultuurist” viitab suuremale teadlikkusele ning soovile näidata LGBT+ inimesi eelkõige inimestena.
Helikujundus – vanad mustrid püsivad
Ehkki keele- ja visuaaltasandil on toimunud selged muutused, jääb üks aspekt siiski konservatiivseks: helikujundus. Lepiku analüüs tõi välja, et seksuaalvähemuste teemaliste lugude taustal on aastaid kasutatud samu muusikapalu – näiteks Village People’i „Y.M.C.A.” –, mis viitavad stereotüüpsele kujutamisele.
Sellised valikud võivad tahtmatult kinnistada eelarvamusi, olgugi et muusikaline kujundus ei pruugi alati olla teadlik. Just siin avaldub oluline vastuolu visuaalse ja verbaalse neutraalsuse ning helilise stagneerituse vahel.
Ühiskondliku muutuse peegel
Töö järeldus on, et muutused „Reporteris” peegeldavad laiemat ühiskondlikku arengut: Eestis on seksuaalvähemuste õigused ja nähtavus suurenenud ning ka meediakäsitlus muutunud vastutustundlikumaks. Samas on areng ebaühtlane – helid, mis moodustavad olulise osa telekogemusest, ei ole muutustega sammu pidanud.
Lepik rõhutab, et meedia, sealhulgas teleuudised, ei kajasta mitte ainult ühiskonda – need aitavad seda ka kujundada. „Reporter” on selles protsessis olnud nii mõjutaja kui peegel.
Loe täismahus uurimustööd siit.
Foto: “Reporteri” kuvatõmmis
