“On aeg, et poliitikud hakkaks päriselt seisma LGBT+ inimeste eest” ütles Vikervelol peetud kõnes Taavi Koppel.
LGBT+ inimeste ajalugu Eesti koolides ei õpetata. Kasutan juhust ja loen katkeid kolme aktivisti kirjutistest kolmest eri kümnendist. Kuna tegemist on vanade tekstidega, siis ei pruugi neis kasutatav sõnavara olla kõige kaasaegsem.
Alustame Nõukogude Eestist
LILIAN KOTTER, Eesti Lesbiliidu esinaine, mõtteid aastast 1989.[1]
„Kuidas on aga lugu suhtumisega Eestis? Usutavasti samamoodi nagu kõigis idabloki maades: homoseksualiste karistatakse kriminaalkorras ning täieõiguslikud (nii vähe kui neid õigusi ongi) ühiskonnaliikmed saavad nad olla vaid oma „pahet” varjates. Eesti on mõneti teises olukorras kui muud NSV Liidu alad. Meie läänepoolne asend ning sellest tulenevad kultuurimõjud, veel otsesemalt aga Soome televisioon on Eesti ühiskonda vähemalt ette valmistanud mõistlikumaks suhtumiseks homoseksualismi. Objektiivne info ongi ju selleks esimene eeldus.
Eriti oluline on see aga homoseksualistide eneseteadvuse ja -väärikuse kujunemisele: on eluliselt tähtis, et isik teaks, kes ta on ega tunneks end alaväärtusliku või teisejärgulise inimesena. Homoseksualistide tagakiusamise halvim külg ongi see, et nõndaviisi püütakse neid suruda kurjategijate või pervertide staatusesse, mille tagajärjel võibki isiksus degradeeruda. Ega asjata nimetata iga-aastasi ülemaailmseid homoseksualistide kokkutulekuid Stockholmis Lesbian and Gay Pride Week’iks (lesbiliste naiste ja meeshomoseksualistide uhkuse nädalaks).
Võiks küsida, kas uhkusele rõhumisega pole pisut üle pakutud. Muidugi on oma (homo)seksuaalsusega uhkustamine liiast, kuid ärgem unustagem, et see on täiesti loomulik reaktsioon sajanditepikkusele häbistamisele. Ning… eks või inimene ikka olla pisut uhke ka, et ta julgeb olla see, kes ta on – keskkonnas, mis varjatult või varjamatult on orienteeritud tema „iseärasuse” kustutamisele. Ja olla ise, eneseks jäämine on vaba isiku eeldus”
Liigume nüüd edasi taasiseseisvunud Eestisse.
KRISTEL REGINA SITZ, transühenduse Gendy looja. Mõtteid aastast 1995.[2]
„Ei suudeta kuidagi leppida ega nõustuda, et üks terve mõistusega inimene soovib olla teist sugu ja on koguni valmis selle nimel noa alla minema. Omal ajal tuli siinkirjutajal endal olla oma psühhiaater ja psühholoog, veelgi enam aga sotsiaaltöötaja, ning veenda ametnikke, et nad mu sünnitunnistuse ära vahetaksid; põhjendada, miks ma tahan oma nime vahetada, veenda psühhiaatreid ja kirurge lõikuse hädavajalikkuses jne.
Lõpuks sain loomulikult oma tahtmise. Õnneks sattus kogu asjaajamine sellesse Nõukogude Eesti ja Eesti Vabariigi vahelisse segadikku. Tõenäoliselt poleks nüüd enam seda kõike nii lihtne teha. Mis seadusega otseselt lubatud ei ole, on nüüd keelatud, ja ametnikud vilistavad nii maailmapraktika kui ka enamiku riikide vastavate seaduste peale ning peavad seda millekski täiesti ebaoluliseks.
Kui keegi minult täna nõu küsiks, mida peaks üks transseksuaalne inimene ette võtma, et kogu soomuutmisprotsess läbi teha, vastaksin ma üsna kõhklemata: „Püüa võimalikult kiiresti emigreerida. Näiteks Itaaliasse või Saksamaale. Seal on see võimalik. Siin mitte. Ja mitte sellepärast, et Eesti arstid ei saaks sellega hakkama, vaid nende bürokraatlikke takistuste pärast, mis siin sinu ette veeretatakse. Või oota, kuni Eesti Euroopa Liitu vastu võetakse, sest siis tuleb Eestil oma sotsiaalpoliitikat korrigeerida. Ka transseksuaalsust ja transseksuaale puudutavat””
Viimased mõtted. Eesti on Euroopa Liidu liige.
LISETTE KAMPUS, üks esimeste praidide korraldajatest. Mõtteid aastast 2007.[3]
„Kui eelmisel aastal rünnati Pride´i rongkäigus kümneid Eesti ning välisriikide mehi ja naisi, kellest nii mõnedki said viga, kas leidus kasvõi üks poliitiline jõud, kes juhtunu hukka mõistis? Ei, sest valimised olid ees. Mis siis, et need, keda kaigastega peksti, käivad ka valimas. Mis siis, et need, kes kiviga said, maksavad ka makse. Mis siis, et need, kellele rusikaga virutati, on ka lapsevanemad.
Ma küsin kõikidelt parlamendierakondadelt: mida teil on vaja selleks, et hakata lõpuks ometi avalikult (jah, avalikult, sest tagatubades räägitakse LGBT õigustest küll, kõikides erakondades) sel teemal diskussiooni pidama? Millal te julgete „kapist välja” tulla? [—]
Kuni meie poliitikud ei võta endale vastutust ka selle ühiskonnagrupi (ning ärge unustage, et see puudutab ka LGBT inimeste peresid, sugulasi ja nii edasi) huvide kaitsmise eest, ei ole me riigina ja ühiskonnana kaitstud vihkamise, sallimatuse ja rumaluse võidukäigu eest. Meie, st nendesse huvigruppidesse kuulujad (ja ma ei räägi siin ainult LGBT inimestest, vaid ka näiteks erivajadustega inimestest), võimegi jääda korrutama, et nende asjadega on vaja tegeleda, aga — kuni riik ei räägi kaasa, kuni ei teki poliitilist tahet neid probleeme lahendada, jäämegi sellesse surnud punkti, kus kõik eeldused parema ja tervema ühiskonna tekkeks on olemas, aga riik ei aita sellele kaasa.”
Lõpetuseks: järgmine aasta täitub kolmkümmend aastat homoseksuaalsuse legaliseerimisest Eestis. Kolm. Kümmend. Aastat. On aeg.
On aeg, et poliitikud hakkaks päriselt seisma LGBT+ inimeste eest!
On aeg, et valitsusse kuuluks avalikult LGBT+ inimene!
On aeg, et riigikogu võtaks lõpuks need õnnetud rakendusaktid vastu!
On aeg, et Rakvere linn tegeleks päriselt koolikiusamisega!
On aeg lõpetada transinimeste vaenamine!
ON AEG!
[1]Liiu Kotter. Meie sedasi. Homoseksualismist ja antihomoseksualismist Eestis. Noorte Hääl. 11.07.1989.
[2]Kristel Regina Sitz. Iseolemisrõõm 3. Õhtuleht. 15.11.1995.
[3]Lisette Kampus. Võrdse kohtlemise pidu. Delfi. 17.07.2007. Link https://www.delfi.ee/artikkel/16437069/lisette-kampus-vordse-kohtlemise-pidu (vaadatud 4.07.2021)
Kõne autor: Taavi Koppel
Foto: Rebeka Põldsam
