Tänavune PÖFF toob oma põhiprogrammis ekraanile 172 pikka filmi 63 riigist, ühes nendega neli võistlus- ja 11 eriprogrammi 33 maailma- ja 29 rahvusvahelise esilinastusega. Toome siinkohal välja mõned LGBT+ filmisoovitused, mida tasub muuhulgas teistele filmidele vaadata.
Unustatud teed
Claudina on kogu elu tubli abikaasa olnud ja igati kõigile sündsatele sotsiaalnormidele vastanud. Nüüd, mattes 70-aastasena oma mehe, tuleb tal majandusliku kitsikuse tõttu hädapärase lahendusena kolida maalt konservatiivsesse väikelinna, oma veidi võõrandunud tütre ja armastatud tütrepoja juurde. Nagu elus ikka, juhtub see, mis juhtuma peab.
Ajal, kui linnakese kohale tekivad salapärased tuled, kohtub Claudina võluva ja vabameelse Elsaga. Kahe naise vahel tekib mõistmine ja süttib armastus, mis äratab Claudina sees miski, mida ta arvas alatiseks kadunud olevat. Samuti tõdeb ta, et oma tütre ning ülejäänud linnarahva jaoks on sellist armastust aktsepteerida raskem kui tõenäoliselt maavälist päritolu UFO-fenomeni, mis linnakest tabanud on.
Kaugel eemal
Kaugemalt vaadates pole miski päris nii, nagu näib. Nii on ka Jinwoo vaikse eluga: eemal stressi tekitavast linnakärast, imeliselt kaunis Korea maakohas paiknevas lambafarmis ootab uus perekond avasüli teda ja tema õetütart Seoli, keda ta armastab nagu oma tütart.Kui aga režissöör Park Kun-youngi hoolas ja täpne pilk Jinwoo elu põhjalikumalt luubi alla võtab, et tema rahutus meelelaadis selgust saada, hakkavad selguma keerulised põhjused, miks on Jinwoo otsustanud linnaelust taanduda ja nii äärmusliku maapao valida.
Farmi saabub Jinwoo ammune sõber ülikoolist, Hyunmin, kelle tulek pöörab kõik pea peale. Peremehe tütar Moonkyeong, kes on Jinwoost sisse võetud, avastab ootamatult kaks meest voodist; varsti pärast seda ilmub kohale Seoli ema, Jinwoo kaksikõde, kes tahab tütart tagasi Seouli viia.
Esmapilgul rahuliku ja malbe mulje jätnud maakohake hakkab aegamisi oma tõelist palet avama ning kahe mehe suhe mõistetakse sügavalt hukka. Õnne habras liivaloss, mille Jinwoo on suure vaevaga ehitada suutnud, hakkab kokku varisema, ees ootab aga külm ja karm talv.
Mooniväli
„Mooniväli” on inspireeritud 2018. aastal Ivana Mladenovici auhinnatud draamafilmi „Soldiers. A Story from Ferentari” protesti tõttu katkestatud kinolinastusest. Loetud päevad varem peatati samas kinos prantsuse draama „120 lööki minutis” linastus religioonist kannustatud põhjustel, mille taustal on taolised LGBT-filmid kõlvatuse etaloniks. „Mooniväli” ei näita vabaduse ja vagaduse duellis kummagi suunas süüdistava näpuga. Vastupidi, film seob selle plahvatusohtliku vastuseisu ühte peategelasesse. Cristi on lugupeetud politseinik, kes saabub koos oma üksusega korda looma mässus, mille on tekitanud protest järjekordse LGBT-teemalise kinoseansi vastu. Kõik Cristi ümber kaotab kontrolli hetkest, mil tema endine poiss-sõber politseiniku ära tunneb. Üha eskaleeruvamast mässust koorub välja rahumeelt lämmatav kapp, kus end varjates pole võimalik vahet teha, kas teisel pool kõnnivad abistavad sõbrad või vihkamist täis vaenlased.
Filmi meisterlikult nüansseeritud režii koos stsenaariumi, montaaži ja operaatoritööga kerivad selles spiraalis summutatud pinevuse viimase vindini.
Fossiil
Mary Anning (Winslet) veedab oma päevi Edela-Inglismaal, Dorseti rannikul, otsides ja kataloogi kandes ammoniitide, ammu välja surnud kaunite limuste fossiile. 19. sajandi alguses ei peeta seda naisterahvale sobilikuks tööks ja nii ei taha ükski teaduslik ühing Maryt vastu võtta. Nii peab naine üksinda rassima isegi siis, kui meessoost teadlased teda külastavad ja tema töö eest au endale võtavad. Kui üks külaline toob kaasa oma leinava abikaasa Charlotte’i ja ise seejärel Londonisse sõidab, on kaks naist sunnitud teineteiselt tuge otsima.
Francis Lee järg tema auhinnatud filmile „Õnnistatud maa“ näitab taas režissööri annet tuua vaatajani võimsad armulood karmides tingimustes.
Teistsugune maailm
Raske töö ja üksildus on alalised kaaslased 1850. aastate Ameerika ääremaal, kus Abigail on end ühes abikaasaga sisse seadnud. Töö on olemise sisu ja Abigail rühmab nii et naba paigast – tarib piimapangesid, vaaritab, kalkuleerib kulusid. Jõudehetkel eemaldub ta argikohustustest, haarab päeviku ja veab sinna unistuste ja salajaste mõtete ridu. Küla rutiinset elu tabab torm, kui naabertallu kolib Tallie – punapea, kes soovib elult kõike muud kui vagurat taluperenaise elu. Naabrinaiste vahel tekib side, mis on lühikesest kirelõõmast sügavam.
Tõenäoliselt on sarnaseid situatsioone kogenud tuhanded naised, olgu püüdluseks lihtsalt teistsugune elu, vabastav üksiolek või vastumeelsus seadusliku sängikaaslase suhtes. See „Põleva tütarlapse portree“ vaimus linateos on ühtaegu nii valus kui ka võrratu lugu 19. sajandil keelatud tunnetest. Osades lummav Vanessa Kirby, Katherine Waterston ja Casey Affleck.
Kire raev
Zero Chou on režissöör, kes on kogu oma karjääri pühendanud LGBT+ suhete kujutamisele. Olles ainuke Taiwani režissöör, kes on end avalikult lesbiks kuulutanud, on tema tegelaskujud läbi tunnetatud ja suhteliselt realistlikud. Koos operaatorist elukaaslasega on ta käivitanud projekti nimega „Over the Rainbow“, mille idee on toota kuus filmi Aasia linnade LGBT+ kogukondadest. See film on üks kuuest.
Filmi peategelasi ühendab tõsiasi, et neil kõigil on mineviku varjus peidus traumaatilised kogemused. Loo keskmes on prokurör, kes tunneb väga tugevat empaatiat süüdistatava suhtes, minnes nii kaugele, et on võimalik tekkida intiimsel armastusel. Lisaks realistlikule poolele on põimitud filmi ka tinglik maailm, inimese sisehinge peegeldus, süngetes soppides peidus oleva väljendus, mis avaldub läbi tantsu surmale.
Lola
Lola on 18-aastane transsooline tüdruk, kelle soovahetusoperatsioon saab lõpuks rohelise tule, kuid ootamatult sureb tema ema, kes oli siiani olnud pere ainsaks rahaliseks toeks. Kaotusvalu ja muude raskuste seas satub nüüd kahtluse alla ka Lola operatsioon ja lisaks muule peab ta kokku puutuma oma isaga, keda pole aastaid näinud ning kellega viimati ei jäänud suhted just väga soojaks. Saatuse tahtel satuvad isa-tütar aga koos tormilisele teekonnale, et täita ema viimane soov viia tema säilmed lapsepõlvekodu lähedale.
Lühifilmikogumik Mehed ei nuta
Raske on olla „mehelik” – mida iganes see ka ei tähendaks. Lühifilmikogumikus „Mehed ei nuta” on toodud kokku üle terve maailma erinevatest kultuuridest pärit meesterahvad, kelle lugude keskmes on nende seksuaalsus, omavahelised sõprus- ja peresuhted, pitsitavad jõumängud ning kord piltilusad ja teinekord kõledad emotsionaalsed maastikud. Kaamerasilma eest peitu jääb vähe ning see, mis jääb, on kõnekas.
Peamiselt nais- või queer-režissööride loomingust koosnev lühifilmivalik heidab valgust „mehelikkusele” ootamatute ja tundlike nurkade alt. Teosed panevad meid küsima, kellel on õigus otsustada, kes on mees ja kes mitte? Mille järgi „mehelikkust” mõõta? Kui palju me jätame ruumi inimeste eneseväljenduseks ning kui palju me seltskonda sulandumiseks ohverdame?
Lühifilmikogumik Maasikavahust
Raske on olla „naiselik” – mida iganes see ka ei tähendaks. Queer-sektsiooni teine kassett jätkab esimeses tõstatatud probleeme, seades fookusesse soolise eneseväljenduse ja raamid, mis „mehelikkusele” vastanduvad või sellest väljapoole jäävad, alustades omamoodi mässu iganenud soorollide vastu.
Armastusest, sotsiaalsest vastuseisust ja eneseleidmisest rääkivad filmid on täis lugusid ilusatest ja unustamatutest tegelastest. Nende hulgast leiab drag queen’id, naised ning mittebinaarsed või muidu sooliselt ambivalentsed inimesed, kellel on julgust ja jõudu elada sellistena, nagu nad tegelikult on.
Kas ülejäänud maailmal on julgust, et nad omaks võtta?
Vaata filmide kohta lähemalt poff.ee
