Eesti riik kiusab jätkuvalt samast soost partneritega peresid, kuna ei võimalda kooselulepingu sõlminud paaridel võtta ühist perekonnanime. Seda eelkõige olukorras, kus samast soost paaridel puudub Eesti seaduste alusel veel õigus abielluda.
Eesti Inimõiguste Keskuse poole pöördusid Kadri ja Heleri, kes soovisid peale kooselulepingu sõlmimist ühiselt kanda Kadri perekonnanime, et saada tulevikus koos lapsi ja omada ühist pereidentiteeti. Kuna siseministeerium keeldus nime andmisest, pöördus paar keskuse toel ja Fort advokaadibüroo advokaatide Liina Käisi ja Tõnis Looritsa abil kohtusse.
Tänane nimeseadus ei võimalda otsesõnu ühist perekonnanime registreeritud kooselu korral. Samas on Riigikohus mitmes lahendis kinnitanud, et perekonnapõhiõigus laieneb ka samast soost paaridele, kes elavad registreeritud kooselus. Seetõttu on keskuse hinnangul põhiseadusega – ja tõenäoliselt Euroopa inimõiguste konventsiooniga – vastuolus diskrimineeriv registreeritud kooselu väljajätmine ühise perekonnanime regulatsioonist. „Pere on pere ja seega ei ole vahet, mis soost on kaks inimest, kes moodustavad Eestis perekonna. Samast soost partneritega paaridel, kes on sõlminud kooselulepingu, peab olema võimalus võtta sama perekonnanimi,“ selgitab Eesti Inimõiguste Keskuse seisukohti juhataja Egert Rünne.
Täna ei pea aga siseministeerium kooselulepingu sõlmimist mõjuvaks põhjuseks nimeseaduse mõistes ja seega ei ole antud uut ühist nime ühelegi kooseluperele. Inimõiguste keskus tõdeb, et selline lähenemine ei ole kooskõlas üldtunnustatud inimõiguste normidega. „Kuivõrd kooselulepingu sõlminud inimesed elavad koos perekonnana ja sisuliselt ei erine nende suhe abikaasade omast, on elukaaslaste soov jagada ühist perekonnanime igati põhjendatud ning ühtlasi käsitletav mõjuva põhjusena nimeseaduse § 171 lg 2 p-i 5 mõttes,“ avab omalt poolt kohtutee õiguslikku sisu keskuse strateegilise hagelemise valdkonna juht Kelly Grossthal.
Lisaks on Inimõiguste keskus korduvalt selgitanud, et tänapäeva demokraatlikes ja inimõigusi austavates ühiskondades on inimese identiteet, sh tema rahvus- või usukuuluvus, soo- või seksuaalne identiteet ja muud identiteedi osad eelkõige inimese enda defineerida. Sellest peaks lähtuma ka nimede reguleerimine. Nimel on ka oluline osa inimese era- ja perekonnaelus ning see võib seonduda enda identifitseerimisega osana rahvuslikust, etnilisest või kultuurilisest grupist. Seega tuleb nimede reguleerimisel juhinduda inimõigustest, sealhulgas õigusest nimele, õigusest identiteedile ning õigusest era- ja perekonnaelu puutumatusele.
