“Riigikogu õiguskomisjon arutas 9. novembril toimunud istungil erakonna Eestimaa Rohelised 35 805 allkirjaga ettepanekut muuta perekonnaseadust nii, et see ei oleks samast soost paaridele diskrimineeriv ja neil oleks võimalik abielluda.
Petitsiooni autorite ettepaneku järgi võiks Riigikogu muuta perekonnaseaduse sõnastust nõnda, et abielu oleks sätestatud kahe täiskasvanud inimese vahelise liiduna sõltumata nende soost, et samasoolised paarid oleks koheldud teistega võrdselt.
Istungil tutvustasid oma seisukohti fraktsioonide esindajad. Kokkuvõttes leidis õiguskomisjon konsensuslikult, et Eestis kehtiv perekonnaseadus on põhiseadusega kooskõlas ega ole kellegi suhtes diskrimineeriv.
Komisjoni hinnangul on abieluvõrdsus Eestis tagatud kõigi abieluvõimeliste isikute jaoks. Märgiti, et Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna ega ükski teine riiklik organisatsioon pole diskrimineerivaid sätteid perekonnaseaduses tuvastanud, samuti pole selle kohta Eestile etteheiteid teinud rahvusvahelised organisatsioonid.”
Nii teatas Riigikogu oma Facebooki postituses.
Vikervaade palus õiguskomisjoni esimehelt Marek Jürgensonilt täiendavaid kommentaare küsimustele, millise otsuse tegi õiguskomisjon seoses arutluse all olnud petitsiooniga ning millised olid erinevate fraktsioonide seisukohad?
Toome alljärgnevalt välja päringule saadud vastuse õiguskomisjoni nõunikult Linnar Liivamägilt.
“Eilsel komisjoni istungil olid kõik komisjoni liikmed seisukohal, perekonnaseadus ei ole kellegi suhtes diskrimineeriv. Selles küsimuses valitses täielik üksmeel. Püüan siin avada neid kaalutlusi, millest lähtuvalt õiguskomisjon eile Roheliste erakonna petitsiooni otsustas. Kõigepealt tuleb öelda, et õiguskomisjon ei lükanud petitsioonis sisalduvat ettepanekut tagasi vaid pidas otstarbekaks selle küsimusega tegeleda Riigikogu menetluses oleva perekonnaseaduse jt seaduste muutmise eelnõu 314 SE raames.
Sissejuhatavalt olgu öeldud, et põhiseadus ei tunne üldse abielu mõistet. Kõik abieluga seonduv on reguleeritud perekonnaseaduses. Perekonnaseaduse 1.osa 1.ptk sätestab abielu sõlmimise eeldused, tingimused ja korra, samuti abielu sõlmimist välistavad asjaolud. Sama seaduse 1. osa 2. ptk näeb ette olukorrad, millal juba sõlmitud abielu tunnistatakse kehtetuks või on juba algusest peale tühine ning kehtetusega kaasnevad õiguslikud tagajärjed. Abieluvõrdsuse all peame silmas, et igaühel, ja eriti rõhutame, et olenemata isiku seksuaalsest sättumusest või eelistustest on võrdne ning ühetaoline õigus ja vabadus sõlmida abielu, kui puuduvad seaduses ettenähtud takistused abielu sõlmimiseks. Isikut, kelle puhul puuduvad seadusest tulenevad takistused abielu sõlmimiseks nimetame selguse mõttes abieluvõimeliseks isikuks, tegemist on defineerimata õigusmõistega. See on isik, kellele seadus ei tee takistusi abiellumiseks.
Perekonnaseadus ei kohtle isikuid seksuaalsuse ega muude individuaaltunnuste alusel erinevalt ja seetõttu ei saa esineda ka seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimist. Abieluvõrdsus on Eestis nii sisult kui vormilt ühetaoliselt tagatud kõigi abieluvõimeliste isikute jaoks. Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna ega ükski teine riiklik institutsioon pole perekonnaseaduses tuvastanud diskrimineerivaid sätteid, samuti ei ole Eestile tehtud sellekohaseid etteheiteid rahvusvaheliste organisatsioonide poolt.
Samasooliste isikute registreeritud kooselu abielu institutsioon tõesti ei hõlma. See ei ole perekonnaseaduse reguleerimisobjekt ning selleks on oma kaalukad, juurtega ajaloolises traditsioonis olevad põhjused, mis täna avalduvad selgelt ühiskonnaliikmete enamuse väljakujunenud väärtushinnangutes. Loodetavasti nõustute, et väärtushinnanguid pole võimalik üheski ühiskonnas, eriti aga demokraatlikus õigusriigis, lihtviisiliselt otsustuskorras muuta. Kõik ühiskondlikud protsessid, eriti aga väljakujunenud väärtushinnangutega seonduvad, vajavad kvalitatiivse muutuste saavutamiseks evolutsioonilist arengut, mitte „revolutsioonilist ümberkorraldamist“, stiilis, et kellel parasjagu on parlamendis 51 poolthäält. Selline suhtumine oleks sügavalt vastutustundetu ja sisult ühiskonnaohtlik, mistõttu õiguskomisjon põhimõtteliselt ei saa selliseid tasakaalustamata poliitilisi algatusi toetada, kus ei otsita mitte kompromissi või ühiskonda ühendavat osa vaid püütakse teisi arvestamata oma tahtmist maksma panna.
Lõpuks tuleb ju tunnistada, et enamuse kompromissitu vastuseisu tõttu ei ole mõeldav olemasoleva, traditsioonilise abielu institutsiooni lihtviisil otsustuskorras ümberkujundamine ( petitsiooni taotlus on aga just abielu institutsiooni sisu muutmine) ning leida tuleb teine, tasakaalukam tee, mis tagaks abieluga samaväärse perekonnaõigusliku suhtekindluse ja õiguskaitse isikute jaoks, kes oma seksuaalse sättumuse tõttu või mõnel muul põhjusel ei saa või ei soovi abielluda. Üheks sobivaks lahenduseks on praegu kehtiv sooneutraalne kooseluseadus, mis võrdselt perekonnaseadusega on põhiseaduses sätestatud perekonna kaitsealas ja millega on ühtlasi tagatud samasooliste paaride jaoks võrdõiguslik ning diskrimineerimisvaba õiguskeskkond.”
Sellist suhtumist nii rahvaalgatustesse kui ka Eestis elavatesse peredesse toetasid õiguskomisjoni liikmed Marek Jürgenson, Sulev Kannimäe, Jaanus Karilaid, Tarmo Kruusimäe, Urve Tiidus ja Vilja Toomast.
Riigikogu õiguskomisjon 9. novembril toimunud istungil ei osalenud komisjoni aseesimees ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Heljo Pikhof.
„Võlgnen avalikkusele nii vabanduse kui selgituse. Viibin Eestist eemal, mistõttu ei saanud minna komisjoni sotsiaaldemokraatide seisukohti kaitsma,“ märkis Pikhof.
Pikhofi kinnitusel toetab ta jätkuvalt ja veendunult roheliste petitsiooni, mis seisab selle eest, et perekonnaseadus seisaks kõikide perekondade õiguste eest.
„Kordan üle oma mõtted, mis ma kirjutasin Facebooki tänavu 14. juunil: „Olen kogu oma poliitikukarjääri jooksul tegelenud vähemuste kaitse küsimustega, viimased 7-8 aastat on minu tähelepanu all olnud ka LGBT-inimeste õigused. Aastal 2014 toetasin kooseluseaduse kinnitamist ja pärast seda olen seisnud selle rakendusaktide jõustamise eest… Toetame ja kaitseme perekonnaseaduses päris inimeste päris perekondi,““ märkis Pikhof.
Sotsiaaldemokraadid juhivad tähelepanu õiguskomisjoni eilses teates sisaldunud valeväidetele. Kindlasti ei vasta tõele see, et riigikohus ega ka ükski teine riiklik organisatsioon pole perekonnaseaduses diskrimineerivaid sätteid tuvastanud.
Riigikohus on rõhutanud, et perekonnaelu kaitset riigi sekkumise eest ei ole põhiseaduses seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. Sellised kitsendused ei ole põhiseadusest leitavad ka tõlgendamise teel. Riigikohus on viidanud oma lahendites ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mille kohaselt kuulub samasooliste isikute kooselu, kui tegemist on püsiva faktilise partnerlusega, perekonnaelu kaitsealasse. Õiguskantsler leidis juba 2011. aastal, „et samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitse alasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata.“
