Tänavu tähistab LGBT+ filmifestival Festheart esimest juubelit ehk festival saab 5 aastaseks. Sel puhul küsisime Festhearti peakorraldaja Keio Soomeltilt, kuidas on läinud ja mis on teoksil?
Kuidas sai filmifestival Festheart alguse?
Istusime 2016. aasta sügisel Teeduga minu aias. Kuna Rakveres oli tol hetkel valmimas uus kinomaja, siis käis Teet välja idee – talle omaselt niimoodi vaikselt, et mis Sa arvad, kui oleks midagi sellist… Eks ta alguses pisut hullumeelne tundus, kuid tegelikult hakkasid kohe kõik asjad kuidagi paika loksuma. Arutasin teemat õhtul elukaaslasega, kes mõtet toetas. Varasemast töökogemusest Jõhvi kontserdimaja kinos leidsin meie festivali ühe alustala – programmijuht Tiina Terase kontakti, kes oli valmis paati hüppama ja sellega oli asi põhimõtteliselt otsustatud.
Esimene pool aastat möödus väga vaikselt. Otsisime liitlasi ja tuge, tegelesime korraldusega. Veebruaris 2017 toimus kogu see mäsu Rakvere Volikoguga ja sealt edasi meil enam taganemisteed ei olnud.
Mis on olnud 5 aasta jooksul raske?
Ilmselt esimene festival ja sellega kaasnenud meediakära. Sarnaselt käesolevale aastale toimus ka tookord festival nädal enne kohaliku omavalitsuse valimisi. Toona oli vastaseid palju. Tõsi, tagantjärele vaadates on näha, et tegemist oli ilmselt puhtalt poliitilise aktsiooniga. Olen tänaseks töötanud pea 13 aastat kultuurikorralduses ja Festheart on seni ainus sündmus, mille vastu on keegi Linnavalituse ees meeleavalduse korraldanud. Siinkohal pean muidugi mainima ka seda, et kindlasti ei ole see nii mustvalge. Kui EKRE ja üks kohalik valimisliit kasutasid Festhearti (õigemini siis selle sõimamist) ära oma propagandas, siis seesama meediakära tõi meile ka väga palju toetajaid. Ühe pisikese, alustava festivali jaoks on ikka väga suur asi, kui oled ühel päeval korraga kõigis suuremates telekanalites ja üleriigilistes ajalehtedes.
Olin tolleks ajaks küll töötanud juba mõnda aega kultuurikorralduses, kuid rahvusvahelise filmifestivali korraldamine oli ka minu jaoks midagi täiesti uut. Ka kinomaailm oli vahepeal kõvasti muutunud (minu Jõhvi kinos töötamise aegadel liikusid filmid veel lindirullidel) ning juba ainuüksi kogu tehnilise maailmaga kurssi viimine oli omaette väljakutse. Tiina oli esimesel aastal meie meeskonnas põhimõtteliselt ainus, kes filmifestivali korraldusest midagi teadis. Kõik tuli meil endal läbi proovida – mis töötab ja mis mitte, kuidas tehniliselt erinevaid olukordi lahendada. Esimene festival oli selles mõttes ka kõige aeganõudvam.
Mäletan seda hetke, kui seisin umbes tund enne festivali algust Rakvere Teatrikino fuajees ja mõtlesin, et nüüd on siis tõehetk – kas edu või täielik läbikukkumine. Ja siis hakkasid inimesed tulema. Ühtäkki oli fuajee tihkelt publikut täis ja kogu see pea aasta aega kestnud kära oli ennast ära tasunud.
Mis on andnud jõudu seda edasi teha?
Ilmselt eelkõige meie toetajad. Annetajate arv on aastatega küll pisut kahanenud, kuid üldiselt annetuste rahaline maht kasvanud. Ehk siis keskmine annetuse suurus on kasvanud ja on tekkinud ka püsiannetajad, kes toetavad Festivali igakuiselt. See omakorda annab julgust ja tuge – on inimesi, kellele meie tegevus korda läheb. Kui esimesel aastal pidime kõik pisut peale maksma, siis tänaseks tuleme tänu toetajatele kenasti ots-otsaga kokku. Suured meediakampaaniad meie eelarvesse ei mahu, kuid kvaliteetse filmiprogrammi suudame igal juhul ära korraldada.
Lisaks eraisikutele on tekkinud ka väga tugev võrgustik – seda nii filmimaailmas kui ka muude organisatsioonide näol. On tekkinud inimesed ja asutused, kes meile ise abi pakuvad. Sellised hetked on alati väga liigutavad.
Kuidas tähistate Festhearti 5. sünnipäeva?
Eelkõige kvaliteetse filmifestivaliga. On ka mõned üllatused – seda nii filmide kui esinejate näol.
Milline saab olema tänavune festival ja millist programmi külastajale pakute?
Suures plaanis on Festheart viie aastaga “paika loksunud”. Alates 2020. aastast pakume täisprogrammi Tartus ja Rakveres. Rakvere programm on natuke mahukam, kuna siin oleme kahes saalis ning lisanduvad ka mõned vestlusringid ja töötoad.
Oleme igal aastal püüdnud pakkuda maksimaalselt laiapõhjalist programmi – püüame ära katta kõik festivali nimes olevad tähed, pakkuda midagi erinevatele vanuse- ja muudele huvigruppidele. Sel aastal on vist pisut enam filme keskealistest või vanematest inimestest.
Sarnaselt varasematele aastatele on ka sel korral kavas uued ja veel uuemad filmid – mõned neist on jõudnud üksikutele Euroopa festivalidele, kuid suurem osa on alles koduriikides esilinastumas.
Peamine vestlusring toimub sel aastal Poola ja Ungari teemadel. Mõlemast riigist osalevad LGBT aktivistid, kes avavad sealseid sündmuseid ja suundumusi.
Ja nagu mainitud, siis on ka paar üllatust. Kuid need jäägu avastamiseks.
Kas oodata on ka midagi enneolematut?
Festivalil esilinastub esimene 100% Eesti LGBT+ mängufilm.
Kui kõik oleks võimalik, siis milline oleks unistuste Festhearti filmifestival?
Eelmisel aastal kogesime Tartus esmakordselt olukorda, kus linastus oli välja müüdud. Sooviks seda tunnet korrata ja mitmete seanssidega .
