Täna arutab riigikogu Reformierakonna fraktsiooni algatatud vihakuritegude vastu võitlemine seaduse ehk vaenukõne kriminaliseerimise eelnõu üle.
Ettekandja Kaja Kallase kõne riigikogus:
“Põhiseaduse §12 ütleb niimoodi: kõik on seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla, diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
Rassism ja ksenofoobia rikuvad otseselt vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ja õigusriigi põhimõtteid. Ja kui me vaatame seda põhiseaduse paragrahvi, millele ma viitasin, siis tegelikult karistusseadustikus hetkel on küll §151, mis räägib vaenu õhutamisest, aga sellel on tagajärjed ainult siis, kui on tekkinud konkreetselt oht ühe inimese elule, tervisele või varale. Ja nüüd Reformierakonna eelnõu täpsustabki §151 karistusseadustikus.
Tähendab, kõigepealt meie eelnõu näeb ette raskendava asjaoluna selle, et kuritegu on toime pandud ajendatuna vihast kodakondsuse, rahvuse, rassi, kehalise tunnuse ja terviseseisundi, puude, vanuse, soo, keele, päritolu, etnilise kuuluvuse, usutunnistuse, veendumuste, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi või varalise ja sotsiaalse seisundi vastu. See on siis sama loetelu, mis on kui karistusseadustikus. Aga lihtsalt, kui kuritegu on nendel ajenditel toime pandud, siis see on raskendav asjaolu. Ja teiseks täpsustab meie eelnõu seda, et §151 rakendub mitte ainult siis, kui on tekkinud konkreetne oht inimese elule, tervisele ja varale, vaid kui on tekkinud oht avalikule korrale.
Teine muudatus on see, et §152 praegu karistusseadustikus on võrdõiguslikkuse rikkumine ja §153 on diskrimineerimine pärilikkussriskide alusel. Meie ettepanek on panna need kaks paragrahvi kokku ja asendada see paragrahviga, mis räägib ebavõrdsest kohtlemisest. Tegelikult see on nagu rohkem kooskõlas põhiseadusega.
Nüüd, aru saamaks, miks nende vaenukuritegudega tuleb võidelda, tuleb esmalt mõista erinevust vihakõne ja vaenukõne vahel. Vihakõne on vihaselt öeldud või kirjutatud sõnad, kellegi kohta pahasti ütlemine, solvamine, ülim ebaviisakus. Kuigi see on ebameeldiv, siis see ei ole seaduse kohaselt keelatud. Ja ei ole keelatud ka meie eelnõu valguses, kellegi kritiseerimine väga karmide sõnadega ei ole keelatud meie eelnõu valguses. Vaen on aga eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt äge sallimatus, vihkamine, leppimatu vaen kellegi vastu. Endine Riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste kirjutab viidates Justiitsministeeriumile, et vaenamine kui viha raskem vorm sisaldab selgelt psüühilist rünnakut, vägivalda või sellele üleskutset. Ja veel: vihane kõne võib olla psüühilise vägivalla tunnustega, kuid ei pruugi seda olla. Sõltub asjaoludest ja osapoolte käitumisest. Vaenamine kui viha raskem vorm sisaldab aga selgelt psüühilist rünnakut, vägivalda või sellele üleskutset. Iga vägivald, nii füüsiline kui ka vaimne, peab olema karistatav selleks, et heastada ohvri kannatused ja suruda maha edasised võimalikud analoogsed ründed ja neist tekkida võivad tagajärjed.
Selleks, et vaenamine oleks hukkamõistetav ja karistatav, peavad sellel olema selgelt kvalifitseeritavad tunnused. Euroopa Liidu arusaamiste kohaselt saab vaenukõne karistatavaks siis, kui ta on rassistlik, ksenofoobne ehk isiku- ja grupivastane ja vägivallale kutsuv lähtuvalt mitte isiku isikuomadustest, vaid lähtuvalt rännatava grupikuuluvusest, s.o tema rahvusest, nahavärvist, soost, usutunnistusest, puudest, seksuaalsest orientatsioonist ja nii edasi. Need on kvaliteedid, mida inimesel endal ei ole võimalik valida. Need on sünnipärased ja kuuluvusest tulenevad.
Õigust vihaselt kõneleda, kedagi solvata, verbaalset rünnata ei võta keegi ka selle Reformierakonna eelnõu kohaselt ära. Kui keegi teeb seda, mida ma eelnevalt ütlesin – ründab kedagi, solvab kedagi –, siis sellel isikul on lähtuvalt tsiviilseadustest õigus pöörduda oma õiguste kaitsmiseks hagiga kohtusse ja seda järjest enam inimesed tegelikult ka teevad, kui neid kuidagi solvatakse. Aga vaenamisel ei ole praegu mitte mingisuguseid tagajärgi. Kui kutsutakse üles vaenama inimest lähtuvalt tema grupikuuluvusest või kui kutsutakse üles vägivallale teatud grupi suhtes, siis ei juhtu mitte midagi. Näiteks inimene, kellel on hästi palju sotsiaalmeedias jälgijaid või kes on hea oraator, kutsub üles peksma homosid või ajama teatud nahavärviga inimesed Eestist ära. Kui nüüd selle üleskutse peale üks või mitu inimest tegutsema asuvad ja kellelegi peksa annavad, siis nemad jah kannavad vastutust. Aga see, kes vägivallale kutsus, ei vastuta mitte millegi eest. Ometi tekitatakse sellega oht avalikule korrale, sest vägivallale kutsumine ja sellele reageerimine läheb alati käest ära. Avalik vaenamine kasvab kergesti üle tegudeks ja siis on juba hilja vägivalda tagasi hoida või kontrolli alla saada. Näiteid selliste tegude kohta on Euroopa ajaloost palju tuua, olgu see siis juutide, mustlaste, homode või muude muude vähemuste vaenamine, mis on läinud otseseks vägivallaks üle. Ja kui me mõtleme kas või lähiajaloo peale, siis tuleb meelde 95. aastal toimunud Srebrenica veresaun, kus tapeti üle 8000 bosniaki ehk moslemi mehe ja noormehe.
Nüüd avalik kord. Kui viidata karistusseadustiku kommentaaridele, mis see avalik kord on või millele see oht on, miks on oluline, et ka see läheks selle alla, siis karistusseadustiku kommentaarid ütlevad: need on inimeste ühiselu alused, suhtlemiskord ühiskonnas, mis eksisteerib sõltumata konkreetsest riigivõimust ja selle vormist ja mille eesmärk on tagada ühiskonnaliikmete turvalisus. Avaliku rahu häirimist ei saa üldjuhul tuletada konkreetse isiku solvamisest. See on seostatav üldsusele suunatud tegevusega, mis seisneb eri ühiskonnagruppide vastandamises või/ja mõne grupi alavääristamises, halvustamises või muul viisil marginaliseerimises.
Ajaloolane David Vseviov seletab 20. novembril 2020 ETV-le antud intervjuus selle lahti nii. Loosungitega rääkimine viib alati lihtsustamiseni, kuid küsimus pole mitte niivõrd retoorikas, kuivõrd selle retoorikaga kaasnevas potentsiaalses ohtlikkuses. Ajalooline kogemus ütleb, et peale kurjuse juure tuvastamist asutakse selle koosluse esindajaid märgistama ning siis – ja see on igati loogiline, kuna tegemist on kurjuse esindajatega – tuleks nad üleüldise õnne saavutamiseks maha lüüa. Ning millegipärast on alati leidunud inimesi, kes on asjadest just niimoodi aru saanud. Tsitaadi lõpp.
Seetõttu ongi meie esitatud eelnõu väga kitsas ja puudutab ainult vaenukõne, mitte aga vihakõne, mitte vihaselt kõnelemist. Praegu on kriminaalkorras karistatav ainult see, kui sa kutsud üles vägivallale ja sellega kaasneb oht kellegi elule, tervisele, varale. Aga kui keegi sellele üleskutsele vastab ja tegutsema asub, siis sellega midagi ei juhtu.
Ameerika psühholoogid on seisukohal, et vihakuriteod on unikaalset liiki vägivald teise isiku identiteedi vastu. Psühholoog Gordon Allport on 1954. aastal töötanud välja skaala, mis kirjeldab eelarvamuste ja diskrimineerimise protsessi astmeid. Esiteks, halvustavate väljendite kasutamine, mida iseloomustab see, et enamuse liikmed teevad vähemuse arvel vabalt nalja ja kujutavad vähemusse kuulujaid negatiivsetes värvides. Esimese astme ohtlikkus väljendub selles, et ta juhatab sisse skaala järgmised astmed. Teine aste: vältimine, enamus väldib vähemuse liikmeid. Kolmas aste on diskrimineerimine, see on, et vähemustele ei anta võimalusi või ei pakuta teenuseid. See on juba aktiivne kahju, mis tekib osale ühiskonna liikmetest. Neljas aste on füüsiline rünnak ja sihtmärgiks on vähemuste vara, elu ja tervis. Ja viies aste ehk viimane aste Allporti järgi on eksterminatsioon, etniline puhastus või genotsiid. Viimaste tasemete ennetamiseks tuleb ära hoida esimesed.
Eesti on koos teiste Euroopa riikidega kokku leppinud, et avalik vägivallale õhutamine on kriminaalkorras karistatav. Aga Eesti ei ole seda kokkulepet täitnud. Euroopas me oleme koos Rumeeniaga ainukesed, kes seda ei ole teinud, ja selle eest ähvardab Eestit ka rahatrahv. Aga see ei ole peamine. Peamine on see, et me oleme siiamaani olnud Euroopaga samas väärtusruumis. Me jagame sama ajalugu, mis meil teiste Euroopa riikidega on. Ajalugu, nagu ma ütlesin, kipub korduma, aga selle kordumist me tegelikult näha ei taha.
Ehk siis kokkuvõtvalt. Õigust vihaselt kõneleda ei võta keegi selle eelnõuga ära. Sõnavabadust ei lähe keegi piirama. Küll aga on püüd ära hoida tagajärjed, mida avalik vaenamine põhiseaduse §-s 12 loetletud gruppide suhtes endaga paratamatult kaasa toob. Vähemuste kaitsmine enamuse vägivalla eest on liberaalne väärtus ja see ei ole mitte ainult nende gruppide ohutuse, vaid tegelikult kogu sisejulgeoleku huvides.
Kui te soovite teada ka – mul vist on veel aega –, siis ma toon näiteid nendest teistest riikidest. Kui on hirm, et just meil läheb justkui ilmseks sõnavabaduse piiramiseks, siis vaatame teiste riikide näiteid. Ameerika Ühendriikides on vihakuritegude teemaga tegeletud alates 1980. aastate lõpust ja väljundi on see leidnud üheksakümnenda aasta seaduses, mis on ingliskeelse nimega Hate Crime Statistics Act. Põhimõtteliselt on seal üldprintsiibid kirja pandud. Lisaks on osariikide lähenemine vihakuritegudele erinev. Mõnel pool, näiteks California, Ohio ja Florida, on ette nähtud eraldi vaenuaktide süüteokoosseisud, mis keelavad konkreetsed süüteod. Aga teistes jurisdiktsioonides, näiteks New Yorgis, on kriminaliseeritud igasugune vaenuliku motivatsiooniga tegevus ja vihakuritegu on käsitletav ka föderaalse kuriteona.
Inglismaal ja Walesis on 2006. aastal vastuvõetud Races And Religious Hatred Act, mille kohaselt on selle koosseisu tunnused viha grupi vastu, ähvardavad sõnad või käitumine, kavatsus esile kutsuda usuviha, avalik või eraala, kus need üleskutsed on tehtud. Ja oluline on see, et seda keeldu ei tohi tõlgendada nii, et see sisaldaks piirangut diskussioonile, kriitikale antipaatia, naeruvääristamise, solvangu või kuritarvituse väljenduse, usutunnistuse, veendumuste või praktika kohta või usulisele ja usuvastasele propagandale. Kanadas on samuti.
Aga võtame lähemalt, võtame Euroopa riikidest Saksamaa. Vaenu õhutamine on seotud järgmiste tunnustega: viha õhutamine rahvagruppide vastu või nende suhtes vägivaldsele või meelevaldsele kohtlemisele kihutamine või rahvagruppide solvamine, mustamine, häbistamine ja sellega inimväärikuse alandamine viisil, mis võib rikkuda avalikku rahu. Jällegi seesama oht avalikule korrale. Muide, ka Ungaris ja Poolas – võib-olla see on teile eeskujuks – on sellised asjad kriminaliseeritud. Rootsis, Lätis, Madalmaades, Šveitsis, Prantsusmaal samuti. Neid sätteid võib veel vaadata.
Mis on veel oluline, on Euroopa inimõiguste kohtupraktika. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud sallivust ja kõigi inimeste väärikuse ühetaolist austamist demokraatliku ja mitmekesise ühiskonna alusväärtusteks. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on sõnavabaduse piiramine õigustatud, kui väljendatu võib … Ja need on konkreetsed kaasused, mille põhjal on järeldatud, millal sõnavabaduse piiramine kaalub üles vähemuste ründamise. Ja siin on sellised näited, et näiteks see võib viia veriste kättemaksude või vägivallani, olla käsitletav vägivalla õigustamisena, ülistamisena, poliitiliselt tundlikus regioonis kahjustada avalikku korda, kahjustada seksuaalvähemustesse kuuluvate inimeste väärikust ja õigusi, kahjustada teistesse rahvustesse kuuluvate inimeste väärikust ja õigusi, viia etniliste ja erineva usutunnistusega gruppide vastandumise, vaenuni ja põhjustada immigranditidevastast vaenu. See ei tähenda, et need tingimused kõik peavad korraga esinema, need on lihtsalt erinevatest kaasustest välja nopitud.
Ja nüüd Eestis, nagu ma ütlesin, §151 on ka siiani kehtinud. Aga seal on kirjas, et peab olema oht konkreetse isiku elule, tervisele või varale. Selliseid lahendeid Eestis, kui võtta ette kohtulahendite register, on vähe ja nad on kõik ära kukkunud. Selle pärast keegi karistada ei ole saanud. Just sellepärast, et tegelikult pole olnud võimalik tuvastada konkreetset kannatanut. Ja võib-olla mul on võimalus ka küsimustele vastates konkreetse Riigikohtu lahendiga välja tuua, et näidata seda probleemi, mis siin tekkinud on. Milline üleskutse on vägivallale kutsuv ja miks see kukub ära, kui sul ei ole konkreetset konkreetset isikut, kelle elule, tervisele ja varale on tekkinud oht.
Igal juhul arvestades seda, et me tegelikult ei taha olukorda, kus meil tekivad ohvrid seoses sellega, et kutsutakse üles inimesi vaenama, me tahame selle ära hoida. Me tahame selle järgmise faasi ära hoida. Seega on mõistlik seda karistusseadustiku paragrahvi selliselt täpsustada, et vägivallale kutsumine on karistatav. Aitäh!”
Seaduse eesmärk on täita 2008. aasta Euroopa Liidu nõukogus vastuvõetud otsust võidelda rassismi ja ksenofoobia ilmingute vastu kriminaalõiguse vahenditega.
Vaata eelnõu.
Eelnou-1
