Ave Mets: Argumente LGBT+ rindelt

Ave Mets, Roheliste Tartu piirkonna liige ja Tartu Ülikooli teadusfilosoofia vanemteadur võtab vaatluse alla mõned küsimused ja argumendid LGBT+ teema kohta.

Riigikogu otsustas abielu teemalise referendumi esimese lugemine Riigikogus lõpetada ja teisele lugemisele läheb eelnõu tõenäoliselt 11. jaanuari istungil. Rohelised on aga kogunud abieluvõrdsuse petitsioonile juba üle 35 000 allkirja ja toetamise võimalus kestab kuni jõuludeni. Seoses meie abielu-petitsiooniga on Piret Räni juba vastanud mitmetele üles kerkinud vastuväidetele [1]. Võtan vaatluse alla veel mõned küsimused ja argumendid peamiselt homoseksuaalsuse kohta, kuid ka laiemalt LGBT+ suundadest. Need haaravad väga erinevaid nähtusi, aga kõigest kirjutada ei saa.

See on vastuolus loodusseadustega

See on väga sage argument nii samasooliste paaride abieluõiguse kui mittebinaarse sooidentiteediga inimeste enesetunnetuse vastu. Ometigi on loodus keeruline ja mitmekesine. Tema tundmaõppimine on vaevarikas ning me ei saa eeldada, et me mingil hetkel kõiki loodusseadusi teaksime. Uskumust, et teame kogu tõde looduse kohta, võiks nimetada episteemiliseks ehk tunnetusteoreetiliseks ülbuseks. Taolise ülbuse näitena võib tuua Euroopa keskaegse juhtumi, kus muna munenud „kuke“ üle peeti kohut, kuna ta oli astunud üle jumala sätestatud loodusseadusest „kuked ei mune“. Kui selline juhtum oleks aset leidnud Hiinas, siis oleks seda peetud lihtsalt selle kuke enda iseärasuseks, temale isiklikult omaseks seaduspäraks. Inimest ei peetud nii kõikvõimsaks, et ta peaks teadma kõiki looduse saladusi [2]. Tänapäeval teatakse, et tegemist oli „meheliku“ välimusega ehk LGBT+-kanaga.

Sagedamini peetakse loodusseadustega vastuolulisuse all silmas, et looduses ei leidu homoseksuaalsust kuna selline suhe ei anna järglasi. Tegelikult on looduses leitud samasoolist seksuaalset käitumist üle 1500-l liigil. Nende hulgas on väga erinevaid liike, nagu linnud, maod, putukad, mardikad, suured imetajad jt, ning sellel käitumisel on eri liikides erinev funktsioon [3, 4, 5]. On isegi oletatud, et seksuaalne käitumine võis soolise eristumise evolutsiooni algusaegadel olla palju mitmekesisem ning et rangem kahe soo erisus tekkis alles aja jooksul [5]. LGBT+-nähtuste looduslikke aluseid on esitatud veel mitmes teaduskogumikus [6, 7, 8].

Miks „looduslik“ pole hea argument

Kui LGBT+ vastu tuuakse argument, et need pole looduslikud, siis eeldatakse, et inimeste puhul peaks olema lubatud see, milles me saame looduselt (oletatavasti siis loomadelt) eeskuju võtta. Sellele tuginedes võiks tuua mitmeid absurdseid näiteid, mis selle hoiaku järgi peaks inimestele sobima. Alustades meile ühest lähimast liigist: bonobod on seksuaalselt väga valimatud, nad seksivad oma rühma kõigi liikmetega. Muu hulgas lahendavad nad tülisid seksiga, sõltumata tülitsejate soost ja arvust. Kas siis peaks inimene sellise käitumise üle võtma? Pingviinid, eriti samasoolised paarid, varastavad teiste pingviinide mune. Kas peaks dekriminaliseerima lapseröövi? Suur osa loomi urineerivad, roojavad ja paarituvad täiesti ilma häbenemata suvalises kohas, ilma selleks privaatsust otsimata. Kas peaks inimene samamoodi talitama lihtsalt seepärast, et loomadel on see normaalne?

Või peaksime enda käitumises siiski lähtuma inimese iseärasustest — sest võib-olla mitte kõik looduslik/loomulik pole relevantne meie ühiskondlike normide kujundamiseks? Inimese mõnedeks olulistes iseärasusteks on intellekt ja moraal. Need on ühest küljest vajalikud üksikisiku tasandil ellujäämiseks, kuna loodus meile palju muud kaitset stiihiate eest pole andnud. Teisest küljest, ja mis on olulisemgi—nad on tarvilikud ühiskonnana toimimiseks.

Loodusseadused ja teaduslik seletus

Eeldame, et teaduse ülesanne on laias laastus looduse tõdede välja uurimine, nähtuste seletamine. Ning loomulikult oleme võrreldes keskajaga selles palju kaugemale jõudnud. Kuidas teadus need nähtused leiab? Hoolimata populaarsest arvamusest pole teadus absoluutselt objektiivne. See tähendab seda, et teda mõjutavad nii üldised ühiskondlikud kui ka teadlaste kui üksikisikute hoiakud. Sellest sõltub vähemalt osaliselt, mida peetakse nähtuseks ja mida uurima hakatakse. Selle kohta on mõiste ’episteemiline ebaõiglus’, mida esineb paljudes valdkondades (nt [9]). Näiteks kui ühiskonnas peetakse iseenesestmõistetavaks üksnes heteroseksuaalset käitumist, siis ei osata ka loomariigis näha ja vaadelda teistsugust käitumist. Või kui, siis peetakse seda mingiks harvaks kõrvalekaldeks või isegi patoloogiaks [5]. Alles siis, kui homoseksuaalsust jm LGBT+-nähtusi hakatakse märkama kui sagedasemat ning paljusid olendeid puudutavat, hakatakse neid tunnistama eraldi nähtustena, millel võib olla ka loodus- ja sotsiaalteaduslikult seletatavaid „mehhanisme“. Eelnevast kallutatusest on sellega üle saadud.

Kui konkreetne ühiskondlik eelarvamus kui takistus on uurimise teelt kõrvaldatud, ei tähenda see siiski, et nüüd saadakse kohe kõik teada. Teaduse areng sõltub ka olemasolevatest teooriatest ja tehnoloogiatest ning võtab palju aega, eksperimenteerimist, mõttetööd. Nii näiteks oli küll Gregor Mendeli töö oluline, mõtestamaks looduslikku pärilikkust ja selle ühikuid geene mingil algelisel tasandil, kuid pärilikkuse mehhanismi edasiseks täpsustuseks oli tarvis edasisi arenguid radioloogias ja biokeemias. Võimaldades omakorda selle bioloogilise „infokandja“ struktuuri ja toimimise täpsemat uurimist ning maailma keerukuse ilmsiks toomist. Nüüd teame näiteks, et geenid pole üheselt defineeritavad infoühikud ega ka ainus elusolendite bioloogilist funktsioneerimist määrav tegur.

Teadus areneb pikkamööda, ning loodus on keeruline. Teadus ei tohigi olla liiga ülbe ja eeldada, et nüüd on meil käes lõplik tõde. See, et meil pole veel täit teadmist nt homoseksuaalsuse bioloogilistest põhjustest või on veel mõned detailid puudu transseksuaalsuse bioloogilisest seletusest, ei tähenda, et need nähtused oleksid „põhjendamatud“ või „loomuvastased“, mida iganes siis see ka ei tähendaks.

Miks teaduslik seletus pole tarvilik?

Mis eelnevast veelgi olulisem: looduslike seletuste nõudmine nendele nähtustele viitab hoiakule, et inimesed, kes ei suuda oma olemust teaduslikel alustel, loodusseadustele tuginedes ära põhjendada, ei vääriks justkui inimlikku kohtlemist või samu õigusi, kui „normaalsed“ inimesed. Lisaks eelpool selgitatud teaduse keerukusele on siin põhjendus, miks see hoiak on kahjulik, psühholoogiline. Vajadus pidevalt enda eksistentsi ja olemuse eest võidelda, seda põhjendada ja tõestada, on psüühiliselt koormav, see vähendab elurõõmu ja raiskab inimese energiat. Seda energiat ja tegutsemisrõõmu ta võiks hoopis rakendada millelegi, mis teda huvitab ja milles ta võiks eneseteostust leida ja ehk ka ühiskonnale kasulik olla. Kas need „normaalsed“ inimesed kõik suudavad enda olemuse teaduslikult ära tõestada? Kas nad tahaksid olla sunnitud seda suutma, et teenida ära inimlik suhtumine?

Eelnevaga ma ei väida, nagu ei peaks LGBT+-suundade (looduslikke) põhjuseid uurima. Vastupidi—need on (loodus)nähtused, ning nagu muidki (loodus)nähtusi, tuleks neidki uurida, kasvõi juba seepärast, et inimene on loomult uudishimulik. Teadus uurib ju ka selliseid nähtusi, mis meie igapäevakogemusest ja selle võimalikkusest on ülikaugel, nagu nt kvargid ja kvasarid; enamgi on oluline uurida meie tavakogemuse maailma. Teadus on kultuuri oluline valdkond, usaldusväärseim teadmiste allikas, ning aitab meil maailma paremini mõista.

Mitte üksnes loodus

LGBT+ pole siiski üksnes looduslikud nähtused, vaid ka kultuurilis-sotsiaalsed. Nimelt seesama ühiskondlik hoiak, laias tähenduses, on taust, mille järgi inimene iseennast mõtestab. Kuna valdav enamus inimesi on selgelt heteroseksuaalsed mehed või naised, siis pole keeruline seletada, miks selline jaotus on kujunenud ühiskondlikult loomulikuks peetavaks. Sageli polegi kultuuris mingeid muid variante, st LGBT+-nähtustest üldse ei kõnelda, need ei ole inimeste teadmiste horisondis. Kui soorollid ja -omadused on sellises ühiskonnas rangelt määratletud, siis inimene võibki tunda, et ta ei vasta sellisele määratlusele. Kui selles ühiskonnas mingit muud, temale vastavat määratlust ei tunnistata, siis tal on ka raske end selle ühiskonna suhtes identifitseerida ja positsioneerida.

On ühiskondi, kus traditsiooniliselt on tunnistatud ning omaks võetud rohkem sugusid kui kaks, nt Aasia ja Ameerika põlisrahvaste hulgas. Seejuures sugusid eristatakse mitte üksnes väliste tunnuste alusel (mh hermafroditism), vaid ka inimese enda tunnetatud ühiskondliku rolli alusel [10]. Pikemalt kirjutab neil teemadel Margus Ott [11].

Abielu — kellele ja milleks?

„Homoabielude“ vastased esitavad põhjendusena sageli ennatliku järelduse, nagu tuleks siis varsti laiendada vastavat õigust ka nekro-, pedo-, zoofiilidele. Seejuures unustatakse ära, et abiellumise eeldused on, et abiellujad on täiskasvanud isikud, kes sõlmivad selle lepingu informeeritult ja oma vabast tahtest lähtuvalt. Ei surnud, lapsed ega loomad vasta nendele eeldustele.

Selle vastuväite teine probleem on selles sisalduv eeldus, et inimesed on suhtes üksnes seksuaalsed objektid. Ometigi vajavad inimesed üksteist palju mitmekesisematel põhjustel—neil on soov ja vajadus teise inimese läheduse järgi, jagada oma elu kellegagi, armastada ja olla armastatud. Homoseksuaalsed jt LGBT+-rühma kuuluvad inimesed on ses mõttes samamoodi inimesed.

Teine levinud vastuväide on, et samast soost paar ei saa loomulikul teel paljuneda. See eeldab, et abielu on selleks ja ainult selleks, et järeltulijaid saada. See aga pole tänapäeval nii ei faktiliselt ega normatiivselt. Seadus ei kohusta inimesi, kes on sõlminud abielulepingu, järeltulijaid saama. Kas peaks—kas tõesti abieluseaduses peaks olema klausel, et abiellu astujad on kohustatud teatud aja jooksul saama järeltulija? Ning vastaseks juhuks määrama sanktsioonid? Ja kui meditsiinilistel põhjustel last ei tule, kas tuleks inimesi saata sundravile? Ma ei usu, et eriti paljud sellist seadust sooviks.

Lõpuks jõutakse järeldustega ka sinnamaani, et kardetakse sugude ja neist kõnelemise ära keelamist üleüldse—hirm Rootsi eeskujust. Loogika selle taga on, et kuna mõnel lapsel pole kaht eri soost vanemat, siis emast ja isast kõnelemine lasteasutuses, ning nendega seotud kultuuriilmingud (tähtpäevad, laulud) diskrimineeriksid neid lapsi, kelle vanemad on ühest soost. Kuid siis nad ju diskrimineerivad ka üksikvanemate lapsi, ja teisi keerulises perekondlikus olukorras elavaid lapsi. Ometigi neid tähtpäevi ja laule ei keelata sel alusel ära. Lastele pole ju raske selgitada, kust tulevad järglased või mida tähendab armastus. Sellest aga peaksid aru saama ka teised lapsed ja ülejäänud ühiskond, et kellelgi ei tuleks pähe mingil viisil kiusata pisut tavapäratumatest peredest lapsi. Pikemalt kirjutas sellel teemal juba alguses mainitud Piret Räni [1].

Kokkuvõtteks

Teadus ja loodus ehk loodusseadused pole hea põhjendus keelamaks seksuaalvähemustele õigust sõlmida abielulepingut inimesega, keda nad armastavad. Kultuur võib olla selliseks põhjenduseks, aga teatud inimrühmade heaolu hinnaga. See hind aga on ise põhjendamatu, kuna nendele inimestele sellise õiguse andmine ei kahjusta mitte kedagi. Vastupidi on aga näiteid sellest, et selle õiguse puudumine on kahjulik, raskendades nende inimeste igapäevaelu. LGBT+-inimesed ei ole määratud üksnes oma soolisuse ja seksuaalsusega, vaid on meie ühiskonna osana samamoodi inimesed ja samamoodi väärtuslikud kui teisedki. Olgu siis nendegi enesemääramisõigus ja armastus samamoodi kaitstud, nagu teistegi oma.

Viited

[1] Räni, Piret (2020). Väike abieluvõrdsuse müüdimurdja. Sakala 12.11.2020

[2] Needham, Joseph (1951). Human Laws and Laws of Nature in China and the West (II): Chinese Civilization and the Laws of Nature. Journal of the History of Ideas 12(2), 194-230

[3] Bagemihl, Bruce (1999). Biological Exuberance: Animal Homosexuality and Natural Diversity. St. Martin’s Press

[4] Bailey, Nathan. W. ja Marlene Zuk (2009). Same-sex sexual behavior and evolution. Trends in Ecology & Evolution 24(8), 439-446

[5] Elbein, Asher (2019). ‘Darwinian Paradox’: How same-sex mating in animals has been perplexing scientists for years. The Independent 12.12.2019 [https://www.independent.co.uk/news/science/same-sex-homosexual-animals-biology-mating-evolution-charles-darwin-a9240596.html]

[6] Legato, Marianne J. (2020) ’Homosexuality: the biological basis of differences in sexual orientation’. The Plasticity of Sex. The Molecular Biology and Clinical Features of Genomic Sex, Gender Identity and Sexual Behavior, Elsevier: Academic Press, 55-62

[7] Yamamoto, Daisuke (toim.) (2007). Genetics of Sexual Differentiation and Sexually Dimorphic Behaviors. Elsevier

[8] Legato, Marianne (toim.) (2020). The Plasticity of Sex. The Molecular Biology and Clinical Features of Genomic Sex, Gender Identity and Sexual Behavior. Elsevier: Academic Press

[9] Kidd, Ian James, José Medina ja Gaile Pohlhaus Jr. (toim.) (2017). The Routledge Handbook of Epistemic Injustice. London & New York: Routledge

[10] Nanda, Serena (2019). ’Multiple genders among native Americans’. The Kaleidoscope of Gender. Prisms, Patterns, and Possibilities. Los Angeles etc.: Sage

[11] Ott, Margus (2020). Konstruktivismi ja essentsialismi libavastuolust. Sirp 13.11.2020 [https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/konstruktivismi-ja-essentsialismi-libavastuolust/]

Autor: Ave Mets, Roheliste Tartu piirkonna liige, Tartu Ülikooli teadusfilosoofia vanemteadur

Allikas ja foto: Erakond Eestimaa Rohelised