Eesti abieluvõrdsuse küsimus leidis kajastust lausa Politico esilehel – kõrvuti Putinile väljastatud vahistamismäärusega.Kuigi meil üritavad mõned poliitikud abieluvõrdsuse küsimust pisendada, siis läänemaailm jälgib neid arenguid tähelepanelikult. Nii sotsid kui ka Eesti 200 toetavad abieluvõrdsust – seega on küsimus üheselt ja ainult Reformierakonnas.
Kooseluseaduse rakendusaktid või abieluvõrdsus?
Olgugi, et olen kooseluseaduse ristiisa ja selle üks algataja, olen tänaseks veendunud, et abieluvõrdsusele alternatiivi enam pole. Riigikogu pole pea 10 aastat suutnud kooseluseadust rakendada. Poole rehkendusega pole enam mõtet piirduda. Uue koalitsiooni otsustada on, kas tehakse abieluvõrdsus ära või lastakse oponentidel veel kümme aastat ühiskonda lõhestada.
Kui mitu abielureferendumi palagani ja demonstratsiooni Toompeal on vaja, et ühele agendale joon alla tõmmata? Ükskõik, kumma variandiga edasi minnakse, opositsiooni vastuseis tuleb täpselt sama suur. Pole mitte mingit vahet kumb lauale pannakse.
Täna oleks rakendusaktidega piirdumine argus ning paigalseis. Enamik meie lääneriikidest partnereid ilmselt ei tea, et meil Kooseluseadus siiani rakendamata on. Rakendusaktide vastuvõtmine paljastaks piinliku tõe, et Eesti pole suutnud siiani esimest sammugi lõpuni viia. Seevastu abieluvõrdsuse kehtestamine tõstaks Eesti arenenud riikide hulka, kus inimõigused on hinnas.
Hirmud
Just hirmud ongi põhiküsimus, sest pole ühtki ratsionaalset argumenti, miks hakata abieluvõrdsusega kätt väristama. Kas Eesti on ikka valmis?
Loomulikult on. Hirm on maailma kõige halvem, aga paraku ka tõhusaim motivaator, millega õhutatakse inimesed valimiskastide juurde ja vaktsineerima või vaktsineerimise vastu piketeerima. Hirm tekitab stressi, ärevust ja surub alla ratsionaalset loogikat, hirmu ajel tegutsevad inimesed on n-ö “põgene ja võitle” meeleseisundis, mis tapab mõistliku arutelu. Just hirmude õhutamisega tegelevad abieluvõrdsuse vastased.
Mitte ükski riik pole samasoolistele paaridele õiguste laiendamisest kannatanud. Samuti pole üheski maailma riigis, kus abieluvõrdsus on kehtestatud see enam järgmistel valimistel teema olnud – koos hirmude kadumisega ununeb ka vastuseis. Need, kes on lisaks erisoost paaridele abielu õiguse saanud pole traditsioonilist abielu mitte kuidagi kõigutanud ega selle väärtust vähendanud.
Täna saavad Eestis abielluda nii mustanahalised, vasakukäelised, punapead, kui ka puudega inimesed. See, kui kaks naist saavad õiguse samuti oma vahel abielluda ei võta teistelt ju midagi ära.
Julgeolek
Julgeolek kujunes viimaste valimiste peateemaks ning just julgeoleku aspektist oleks abieluvõrdsuse kehtestamisel oluline roll. Ei ole tugevamat märgilist sammu kogu maailmale, kui Eestis kehtestatakse täielikult Venemaa inimvaenulikule opressioonile vastanduv väärtusruum. Alles detsembris saatis Putin riigiduumale kinnitamiseks järjekordse vähemusi represseeriva seaduse, millega keelustati igasugune samasooliste agendat puudutav info.
Venemaa raamatukogudest eemaldatakse juba raamatuid ja isegi sõna «gay» on tabu. Varsti keelustatakse ilmselt ka Tšaikovski ja Eisensteini, kui homoseksuaalsete autorite teosed. Oleks tõeline kirss tordil, kui sellele vastuseks seadustatakse Eestis abieluvõrdsus, mis täielikult vastandub Kremli ideoloogiaga ja ühendab meid veel tihedamalt nende arenenud riikidega, kus erinevad peremudelid on kaitstud.
Siin pole konservatiivsuse ja liberaalsusega ka suurt midagi pistmist. Suurbritannias kehtestas abieluvõrdsuse just konservatiivne valitsus, kelle peaminister David Cameron ütles parlamendi ees: «Ma toetan seda seadust mitte sellepärast, et olen konservatiiv, vaid hoolimata sellest, et olen konservatiiv.»
Kui kaks täiskasvanut soovivad rajada ühise pere, siis peab neil selleks ka õigus ja seaduslik kaitse olema, sõltumata sellest mis on nende sugu või seksuaalne sättumus. Nii on otsustanud ka Euroopa inimõiguste kohus, sest ka samasooliste paaride püsiv kooselu kuulub perekonna kaitsealasse.
Abieluvõrdsuse seadustamine Eestis ületaks kogu maailmas uudistekünnised ja tooks ka peaminister Kaja Kallasele globaalset tunnustust – iseküsimus muidugi, kas kõik tema erakonnakaaslased seda soovivad. Nii mõnelgi võib endal olla marssalikepike taskus.
Seadusandja vs rahvas
Postimehes kirjeldas politoloog Martin Mölder täiesti vildakat seisukohta, nagu parlamendi otsused peaksid lähtuma rahva enamuse tahtest ja peaks ootama, kui rahvas selle teemaga harjub. Kui see nii oleks, siis ei saaks parlament kunagi ka makse tõsta, sest rahva enamus poleks sellega kindlasti nõus. Seadusandjad peaksid olema vaatega tuleviku poole ja otsustama nii, nagu on riigile vajalik, mitte lähtuma tänastest reitingutest või sellest, kas see võib vähendada nende häältesaaki.
Samuti eksib Mölder selles, et Eesti rahva enamus on täna abieluvõrdsuse vastu. Ühenduse SALK värskelt tellitud Norstati uuring kinnitab, et abieluvõrdsuse toetajad on tänaseks Eestis isegi rohkem, kui vastaseid – vastavalt 45% ja 43%. Seega on ka see veelahe Eestis ületatud ja toetus abieluvõrdsusele on viimase paari aastaga tõusnud vastuseisust suuremaks. Ülejäänutel on ükskõik või neil pole oma arvamust.
Tänane reaalsus
De facto on seis tegelikult skisofreeniline, sest ümber nurga minnes saab täiesti legaalselt ka täna Eestis elada samasooline abielus paar – tuleb vaid välismaale abielluma sõita või kosida sealt elukaaslane. Paljud ongi seda teed läinud ja abiellunud teistes riikides, kus abieluvõrdsus on kehtestatud. Osad on seda avalikkusele tunnistanud, osad hoiavad seda teadmist sordiini all.
Näiteks USA-s abiellusid Mart Haber ja Taivo Piller, kes surrogaatema abiga said seal ka oma enda bioloogilised lapsed. Tore, töökas, armastav ja hooliv pere, kes oma tegemisi pidevalt ka sotsiaalmeedias ja telesaadetes jaganud on heaks eeskujuks. Nad on Eestis kõigisse registritesse kantud, maksavad siin makse ja annavad tööd paljudele inimestele.
Lisaks on nende firma Eestis üks edukamaid eksportijaid, mida on riigile väga vaja. Olen veendunud, et Taivo ja Mardi lapsed on paremini hoitud ja hoolitsetud, kui paljud lapsed traditsioonilises abielus peredes, kus vanemad on näiteks eluheidikud ega suuda oma laste eest hoolitseda. Miks saadab Eesti riik oma inimesed Rootsi abielluma, kui seda saaks ka Eestis teha ainult ühe sätte muutmisega Perekonnaseaduses? Kas lähtume tõesti Mart Helme soovitusest?
Lapsendamine
Tihti tuuakse konservatiivide poolt pseudoargumendina teemaks, et elagu samasoolised paarid pealegi koos – aga lapsendamise õigust ei tohi neile anda. Miks mitte? Pole ühtegi uuringut, mis kinnitab, et lapsed on samasoolistes peredes vähem hoitud ja armastatud, kui erisoolistes – tihti on see hoopis vastupidi. Tuhanded lapsed kasvavad ka täna Eestis lõhki kisutud ja laste suhtes ebatervet keskkonda pakkuvas abielus.
Pealegi de facto saavad ka samasoolised pered juba täna Eestis lapsendada – tuleb lihtsalt jälle ümber nurga minna. Näiteks kaks üksikema lapsendavad kumbki endale lapse ja alles siis kolivad kokku ja sõlmivad kooselulepingu. Ükski seadus seda ei takista. Seega ka lapsendamise mitte lubamise argument on vaid tühipaljas tondijutt, millel reaalsusega vähe pistmist.
Kõige kõvem pähkel koalitsiooni laual
Lõpuks taandub kõik sellele, kas Eesti uuel valitsusel jätkub selgroogu astuda oluline samm edasi või antakse alla mainitud hirmudele. Kas Eesti 200 ja Sotsisaaldemokraadid muutuvad juba koalitsioonilepingu sõlmimisel Reformierakonna puudliteks, nagu mõni ennustab või suudavad nad oma väärtuste ja valimisprogrammi eest seista.
Erinevalt paljudest teistest küsimustest ei neela abieluvõrdsus ju raha riigieelarvest. Abielus paarid aitavad ka riigi koormat kanda, sest abikaasadel on teineteise suhtes hoolsuskohustus. Täna peab abieluõiguseta üksikute inimeste hoolekande vanaduspõlves enda kanda võtma riik ehk maksumaksja. Võimaldades kõigil abielluda võidab ka riik. Inimesed saavad teadlikumaks, kogu ühiskond on sidusam ja hajuvad põhjendamatud ikka veel nõukogude aegsed hirmud.
Kuna loodava valitsuse mandaat on erakordselt tugev pole abieluvõrdsuse vastuvõtmine tegelikult mingi probleem. Isegi kui mõned konservatiivsemad Reformierakondlased ei toeta, siis kuuldavasti jätaks hääletamata ka mõned liberaalsemad opositsiooni esindajad. Perekonnaseaduse muutmiseks piisaks vaid lihthäälteenamusest, seega 42 häält. Sümboolselt oleks muidugi parem, kui kogu koalitsioon ajaks seljad sirgu. Vastasel korral jääb kont EKRE närida ja saaga jätkub järgmised kümme aastat.
Hea peaminister Kaja Kallas, sul on võimalus näidata maailmale, et sa oled tõesti raudne leedi ja suudad selle väikese, aga olulise teemaga astuda suure sammu, mis paneks punkti aastaid kestnud lõhestamisele ja selle saagal oleks lõplikult joon all.
Tekst: Imre Sooäär
Foto: Mihkel Maripuu
