Isad ja pojad

Vähemuste kiusamine peaks jääma mineviku taagaks, mitte olema normaalsus tänases ühiskonnas. Tuleviku ühiskond ei tohi olla rajatud hirmudele ning kõigil, ka vähemusel, peab olema Eestis turvaline elada.

Reedene päev oli minu kui noore jaoks kurb. Uudiseid lugedes tundsin pettumust ja kurbust, sest mulle vaatas vastu olukord, kus vanemad inimesed kiusasid noori. Jutt käib LGBT kogukonna vastasest võitlusest Tartus ja Pärnus. Võitlusest inimeste vastu, kes on imeväike vähemus, kes ei ole kellelegi liiga teinud, kedagi rünnanud ja on ise pidanud kannatama diskrimineerimist ning tagakiusamist. Need on ju inimesed, kes lihtsalt tahavad elada vabas, tolerantses ja ühtses Eestis.

Viimastel päevadel on LGBT vastased arvamused olnud eriti viha õhutavad. Mulle tundub, et ühiskonnas muutub normaalsuseks see, kui kellelgi on õigus teisi ähvardada, sõimata ja alusetult süüdistada. Mind kummitab küsimus, miks nii?

Vaadates LGBT vastast meeleavaldust märkasin, et suurem osa inimestest olid vanema generatsiooni inimesed. Kas tõesti arvate, et nende põhjus LGBT vihkamises on LGBT-ühingu rahaline toetamine riigi poolt? See on vaid ettekääne tegelikule soovile. Tegelik soov on suruda peale oma põhimõtteid, kontrollida kõike ja otsustada asjade üle, sealhulgas ka noorte elu üle. Ma aga ei näe, et see on õige, sest kindlasti ei ole ainult nende otsustada, millises Eestis noored elada tahavad ja millist tulevikku näha tahavad. See, mille eest nemad võitlevad, on nende jaoks ehk olevik, aga meie jaoks minevik. See ei ole kindlasti meie, noorte põlvkonna tulevik.

Ma tean kuidas käituti seksuaalvähemustega nõukogude perioodil ja seda suurem on minu kurbus, et just tollel perioodil noor olnud põlvkond soovib toonaseid tõekspidamisi minu põlvkonnale kehtestada. Üksikinimese seisukohalt on vale kedagi värdjaks tembeldada tema seksuaalse sättumuse eest. Ma ei saa aru, miks peab vanem põlvkond selliseid nõukogude aja väärtusi noortele peale suruma? Kas tõesti peab noori jätkuvalt hirmutama teistsugusena olemise eest? Meie oleme kasvanud ja tahame elada hirmudeta maailmas, kus iga inimene on väärtus, kuid meile surutakse peale möödunud põlvede hirmusid. See oli teie maailm, suletud ja hirme täis, ja ma mõistan seda ja olen ka sellest õppinud, kuid see ei ole minu maailm.

Mulle tundub, et osa vanemast põlvkonnast ei suuda leppida tõdemusega, et ajad on muutunud. Klassikaline isade ja poegade konflikt? Täna on see konflikt Eestis teravalt üleval ja seda oli näha reedel Tartus vastasseisus Raekoja platsil. Seda me näeme ka iga reede kliimastreigil. Isad ja pojad, emad ja tütred. Mina tahan, et vähemusel oleks kaitse enamuse türannia eest. Et igal inimesel oleks Eestis võimalik elada tagakiusamiseta. Ma tahan, et me võtaks ette samme maa ökoloogilise katastroofi peatamiseks. Kas see, et ma oma tuleviku eest seisan, tähendab, et ma olen lumehelbeke?

Mulle annab siiski lootust see, kui palju noori oli meelt avaldamas seksuaalvähemuste mõnitamise ja avalikult hukkamõistmise vastu. Kõik need noored ei ole sugugi LGBT-inimesed, vaid on toetavad vähemuste suhtes ning soovivad elada tolerantses ühiskonnas. Praegused noored ei soovi kedagi eemale tõugata või maha jätta tema vaadete, orientatsiooni, usu jm tunnuse poolest. Teie nimetate mind sellepärast lumehelbekeseks ja ma kannan seda märki uhkusega. Tundub, et praegustel noortel on aina enam tunne, et vihkamine pärineb eelmistelt põlvkondadelt, mida tahetakse meile edasi anda. Kuid me ei ole nõus! Me tajume isade ja poegade konflikti aina rohkem ja iga päevaga ka uutes teemades. See jookseb läbi ka meie koolihariduse tuleviku aruteludest, meie kliimaprobleemide küsimustes, meie pensionireformist. Mina ei ole nõus alla andma ega leppima hirmutamise ja kiusamisega.

Autor: Daniel Kõiv, Noor Eesti 200 kapten

Artikkel on ilmunud Eesti Päevalehes